*
TENNÄKE’ MII’ VELLE,
auvustagõ’ ahkasärki,
keä võtt´ jäänü järve veerest,
saistanu saarõ veerest,
kulõtanu konnu veerest.
Olõs jäänü’ kuu’ kuusõpakus,
riida ette riidatulbas.
No’ viiät kuu’ kuldanäiu,
aida ette aotähes.
Ega’ olõ’ näiu püssüle püvvet,
ei ka näiu võrgulõ veetü.
Näiu om ollõlõ otsitu,
näiu om viinalõ veetü.
Oll´et osi ussõ minnen,
tammõtõhv tarrõ minnen.
Murul joosit nii kui muna,
tarõn kävet nii kui käbü,
käggo kuk käisist.
Siis kutsu kuu käimada,
võõra ommile vellile.
Ega’ jala’ muta maidsa’,
kondsa’ kua põrmandut,
jala’ tands´va’ taadrit,
kondsa’ kuldaruubõlõid.
Ärä’ hooli’ tullõnnõ,
pakõ’ põllõ pandõn,
ei käse’ käsikivile,
ei kaema kannipuid.
Hiiru’ viivä’, halli’ toova’,
kõrvi’ kivile ketsutiva’,
halli’ aiõ’ aida ette.
Mu’ vellel kolmõ aita,
kats´ kellert kesk murru,
üten tsilgus tsialiha,
tõõsõn hällüs härjäliha,
kolmandan kala’ kuiva’.
Om ait algmalda’,
sõrmõ’ salvõ saatmalda’,
ei saa’ näiu nällä pääle,
kabu kallõ ruvva pääle.
Kui olli sis kulla man kotun,
Marjakõnõ uman majan,
ait olli täüs aganõid,
salv täüs samblõid.
Tekst: H IV 3, 963/7 (9) < Hargla khk – J. Rebbane (1890).