*
ESI’ MA IKS ISTU VELLE KÕRVAL,
sinesärgi siilu pääl.
Säe õks velle särgi siilu,
kobista velle kübärekoldõ.
Kon ma õks näie kuiva kuusõ,
säält ma tõiõ kuiva puu,
kon ma näie arukõo,
säält ma tõiõ vipõ viha,
minka mu veli vihutõdi,
sagõhõdõ sannutõdi.
Alla õks lätsi arutõn,
mäele tulli mähken.
Tekst: E 56504 < Hargla khk, Mõniste – S. Lõhmus (1925).