*
KES SU KOIRA SIIÄ’ KUTS´,
kes su pini siiä’ pett´,
mii’ suurtõ sukku,
mii uhkõdõ hõimu?
Mii’ suun suurõ’ mehe’,
mii’ hõimun hõpõkübärä’.
Peigmees:
Sandi’ mullõ sõna tõiva’,
kerjäjä’ jo kanni’ keele,
ütli’ neidu ülikur´a,
ülikur´a, ülihalva,
ütli suuhtõ tulõ tekev,
keele perän pirru kiskvat,
lagipään lõmmu lahkvat.
Tuudi ku tutik talolõ,
lasti ku latik põrmandulõ,
udsuundrik, lökaperse’,
Kas mõist rott´ ruvva kiitä’,
padakunn paa mõskõ’?
Tunnõ’ sa talolõ tulla’,
mõista’ sa mehele minnä’,
olgu’ sul rus´ku’ ravvatsõ’,
käevarre vahtrõdsõ’.
Tulõ’ üles hommungult,
võta’ huul´ orrõ päält,
vaiva musta vaja päält,
jätä’ sa küdü küle pääle,
nado armas aho pääle.
Aja’ sa tii tiigi poolõ,
jäle’ aja’ järve poolõ,
ülgu-i’ sa immä immisses,
vanna essä vasikõs.
Peigmehe poolt:
Tennäke’ mii velle,
avvustagõ’ ahkasärki,
kes tõiõ lõia Tõõsikõlõ,
kudi lõia Kolmikõlõ,
nimi lõia Nellessele,
saarik oll´ saasuvõline,
mõtsik mõnõpõlvõline,
tasanõ tamm´ mäele –
viil mi velje tasatsõmba,
kahara kõivu mäele –
viil mi velje kaharamba,
oigõ om vesi anoman –
viil om velje oigõmba,
lämmi om vesi länikun –
viil om velje lämmämbä.
Mino velje noorõkõnõ,
noorõkõnõ, nõrgakõnõ,
ei mõista’ man maada’,
ei ka kõrval kõnõlda’,
pää aja üle pähitse,
jala’ üle jalotsi,
sälä üle sängüveere.
Mii’ nurmõ nukukõnõ,
kuhiliku kukukõnõ,
jätit sa imä ikkõmadõ,
velje vettä laskõmadõ.
Kaasikõl olli’ karva’ pikä’,
läbi rii ritsä-rätsä.
Kohe kaasikõ’ kussi’,
sinnä’ maasikõ’ kasvi’,
kohe kussi kosilanõ,
sinnä’ tõssi tõrvalill´.
Piä’, peiu, saista’, saja,
tulõ’ vällä, imäkene,
tulõ’ vällä kaema,
kas om minnij meeleline,
pojanainõ naaruline,
kas om tukõv mi tuurile,
kas om paras mi pangõlõ.
Meil kirstun kirivit,
kaasõ all kaunit,
kivi’ kirstun kolisiva’,
kannu’ kargli’ kaasõ all.
Vii’ Kir´as kirstu mano,
Kar´as vaka kaasõ mano,
miä kirja Kir´assõl,
miä karva Kar´assõl,
neo’ kõik´ mi neiu kirstun.
Veljekene, noorõkõnõ,
ku läät naista võttõmadõ,
püvilindu püüdemä,
võta’ vallast vaenõlats´,
otsast or´a järgmäne,
är’ sa ots´ku’ ilosit,
är’ sa vaht´ku’ valgit,.
Tekst: EKS 8° 3, 240/5 (53) < Kanepi khk – J. Erlemann (1877).