*
ÄRÄ’ LÄÄ JA ÄRÄ’ TÕTTA,
ei mi inämb siiä’ tulõ’,
siin omma aia’ arõnu’,
ja katussõ’ ka kakõnu’,
saina’ saviga paigatu’,
ja nulga’ nuijõga toetu’.
Ei mi inne siiä’ tulõ’,
kui noorik nulka lätt,
sis tuu vadsa vaopiiu,
sõira tuu tsõõri suuru.
Mis sa tõit mi velele?
Nelli kirstutulbakõist,
kats´ kasõlavvakõist,
kivi’ kirstun kolisiva’,
kaanõ all kannukõsõ’.
Pruut:
Olõs ma sedä ette tiidnü’,
et siin naisõ’ nii nälätse’,
tüdriku’ nii tühälidse’,
ma olõs küürnü’ kürväkarva’,
ajanu’ uruhabõna’,
ma olõs tennü’ Tindsulõ hamõta,
Andrõssõle hahka särki.
Tekst: EKS 8° 3, 245/6 (54) < Kanepi khk – J. Erlemann (1877).