*
TSIIH, TSIIH PARAS, PARAS,
Paras, paras mi memmele,
kes käsk´ kõrdsin kitteledä’:
mul om kolmi tüterida,
kõik´ na saiva’ ka mehele,
üts´ sai luvvasepä sellile,
tõõnõ korsnapühkjä pojalõ,
kolmas kokõ kutsarilõ.
Imä jäi kodo kopõrdama,
lavva taadõ lapõrdama,
minnij iksõ mehe koton,
meheimä kõrval kaiõ.
Mes sa ikõt mu minijäkene?
Mis ma ikõ, imäkene,
saaja saiva’ no’ peetüs,
kubijas jäi kutsmada’.
Ärä’ ikku’, minijäkene,
kubija osa om alalõ,
kubija pala jäi paigalõ,
kirbu kints ja parmu reis,
sinine sitike sabakõnõ.
Las mi kae, las mi katsu,
kas om moro puiõst puhas,
puiõst puhas, lastõst lakõ,
sis om ka näiu poisõst puhas,
olõ-i moro puiõst puhas,
olõ-i ka näiu poisõst puhas.
Tekst: EKS 8° 3, 246/8 (55) < Kanepi khk – J. Erlemann (1877).