*
Peigmehe poolt:
MELLES TI TSÕDSÕL KÜHMÄSÄLGÄ?
Teokotti kandõ’õn.
Melles ti tsõdsõl käe’ kärnäl?
Teoleibä lõigatõn.
Melles ti tsõdsõl jala’ kõvõra’?
Teotiid kõndidõn.
Tennäke’ ti mii’ velle,
avvustagõ’ hahkasärki,
kes võtt´ sao [sauu?] saisamast,
igitammõ istumast.
Oll´ tä jäänü’ järve viirde,
unõtanu oja viirde,
jäänü’ ku jänes murulõ,
vana ratas vankrõ ala.
Pruudi poolt:
Uutsõ mina ubinat,
tahtsõ tammõtõhvakõist.
Peräst tull´ orust vana orik,
päält mäe märikahru.
Tull´ ku kull´ mi talulõ,
võtt´ mi kalli kanasõ,
võtt´ õks ärä’ hää latsõ,
kodu jätse kur´a latsõ.
Päiv läts´ ku vereti,
imä ikk´ ku nõrõti,
imä iksõ tütäriid,
kahits´ karjasaatijat,
leinäs´ lehmänüssijät.
Ärä’ iks ikku’, imäkene,
alalõgu’, imä armu,
kül’ kahhar kõiv karja saat,
kül’ lepik lehmä nüss,
kül’ kuusik piimä kurnas.
Peigmehe poolt:
Mii’ veli noorõkõnõ,
abõna’ tal ajamada’,
silmäkarva’ kakkumada’,
olõ tal viil aet abõniid,
lõvvaotsa lõigatu,
mähkme’ omma’ viil mäeaidan,
ammõ’ omma’ alaaidan,
hällükabla’ kaarussõn.
ku ei usu’, tulõ’ kaema.
Tekst: H III 29, 679/80 (9) < Kanepi – Johann Sööt (1901).