*
ÄRÄ’ NUTA’, NUURI MIISSI,
ärä’ pelgä’, peiokõnõ;
olõ-i meil häpü hää man.
tii-i ta tiko küläle,
saada’ sõimu sõsarilõ,
heidä’ hellü velile.
Kuda esi’ kuldakanga,
veeretäs ta vikõrvoki.
Anna ei linno muidõ laapi’,
anna-i kangast kangru kuta’.
Tegi esi’, till´okõnõ,
kudi esi’, kullakõnõ;
tegi teolõ minnehnä,
kudi kodo tullõhna.
Pand´ ta peele’ pedäjähe,
pand´ ta kanga kadajahe.
Kar´alatsõ’ langa leivä’,
ullikõsõ’ hoiõ teivä’.
Tegi teolõ minnehnä,
kudi kodo tullõhna.
Kuusõ otsah koogukõnõ,
haava otsah hangukõnõ.
Kudi vüüd loogõlist,
seereköüdet silmilist.
Kui oll´ näküs näiohna,
kui karas´ kotoh kabohna,
olõ-õs huult osa võrra,
murõht musta küüdse võrra.
Olõ-s suurt sugimist,
olõ-s lakja laapimist.
Mõtsa sugara’ sugõva’,
laanõ ossa laabõva’,
kui ta kõnd´ külätiid,
kui ta liiku laanõtiid:
hius kõnd´ kõivistuhe,
vari mars´ maristuhe.
Peio’ peivä’ puu var´os,
vana’ mehe’ varigu var´os;
es olõ’ peio puu vari,
vana mehe varigu vari,
olli hellä hiusõ vari,
vahaladva var´okõnõ.
Tekst: E 6969 (1) < Põlva khk, Navi k – J. Melzov (1893).