*
OLÕ-I TAA MII’ UMA
mii’ tsõõri tsõdsõmiis´.
Lubas´ sõlgõ sõglasuurut tuvva’ –
kui sai näio saanus,
armas ärä’ antus:
es tuu’ ta sõlgõ sõrmõsuurut,
telge tingäsuurut.
Siin no saina’ saviga paigatu’,
nuka’ tukiga toetu’.
Tsih, tsih tsõdsõkõnõ,
kes käsk´ kinäste kävvä’;
üle nurmõ nobõ’õhe,
üle silla sirgõ’õhe.
Sääl iks näivä’ näläkugi,
pal´aku’ panni’ tähele;
küläpoisi’ kui neo’ koira’,
vah´eva’ na aia alt:
olõs seo muna mullõ saasi’,
upin mullõ unõhtusi’ –
sis ma piäs peenü lina.
kannas kaali narmõlidse.
Tekst: E 18421 < Põlva khk, Kioma k – Jaan Visse (1895).