*
TULLI ÜLES HUMMONGUL,
inne varra valgõ’õl.
Lätsi sulgu, suiõ hobõsõ,
löüse hiiro ikkõvat,
laugi vettä laskõvat,
mustakõsõ murõhtavat.
Mina küündü küsümaie,
mina nõssi nõudõmaie:
„Mis sa ikõt, hiirokõnõ,
lasõt vettä, laugikõnõ,
murõhtõlõt, mustakõnõ?“
„Kuulõ’, peenü’ perremiis´,
hellä haan´a heitijä,
kalli kaara kandija,
innemb ma sõõd´a sõa all,
veerü venne väe all,
kui veerü vele all,
kui sõõd´a saja all.
Sõah anti katõ’ kaara’,
katõ’ kaara’, kolmõ’ roka’,
sis mu silles siliti,
ilosastõ ehitedi.
Sajan andas üte’ kaara’,
üte’ kaara’, üte’ roka’,
suu suitsil kisotas,
pää päitsil pessetäs.
Suust joosi suitsõveri,
pääst joosi päitseveri,
hambista igimeveri.
Perse’ piidsal pessetäs,
sälg roosal ropsitas,
sääl piitska pliksutõdas,
sääl ruuska roksutõdas,
pää pilvih peetässe,
jala’ tands´va’ taivahe,
vikõrkaarist vesi juvva’,
pilve päält piso saada’.“
Tekst: EKS 8o 3, 428/29 (20) < Räpina khk, Naha k – Joh. Hurt (1876).