Vahtsõliina
Ritku otsma
*
Ritku perremiis pand rida’ (latsõ’) maaha istma põrmandu pääle, üte õks tõõsõ jalgu vaihõlõ, kässiga võtva’ tagomadsõ’ edimäidsil ümbre kihä kinni’ //[PILT] 1-2,2-3 jne.//, esi’ jääs ligi saisma.
Nüüd tulõ ostja: „Perremiis, tere’, mis aid?“
Perremiis: „Ritkuaid.“
Ostja: „Anna’ meile ka!“
Perremiis: . „Kos tuu panni’, miä eelä’ anni?“
Ostja (vabandõn): „Ar’ oll’ määnü’, pääliste all oll’ terve’.“
Variandi’:
“Ar’ kattõ.“
”Maaha sattõ, sääne asi, midä tsia’ ka söövä’.“
”Külalise’ tulli’.“
„Naabri (nimi, näütüses Tiidu pernaanõ) tull’, egäüts taht hamba pääle.“
Või ka laulda’:
„LÄTSI UJJA UHTMA,
merde mõskma,
Kattõ mu kallis lavva väits,
Läts’ alla ku libisi.“
(jne. vabanduisi)
Nüüd vii perremiis ostja mano ja lupa ritka võtta’. Ostja nakkas jalgu vaihõlt ja kõrvalt kaabitsõma // [PILT]/,/ esi’ laul:
Tsungi’, kaiva’, riitu-raatu,
Süväste, süväste, riitu- raatu,
Jummal anna’ juurikida,
Pühä Maarja maranit.
Viimäte nõst ostja ritka (last) jalgu pite üles, kisk kässi pite, kooni’ ritk vallalõ päses (tõõnõ pidä keskkihhä kinni’ ritka), esi’ kitt, lait rida kiskmisõ aigu kõvvu ehk määnüisi juuri tuu perrä, ku pia ritk maa seest vällä tulõ. Nii tege ostja nii mitu kõrda, ku seto ritka aiahn kasus. Viimädse rida man vabandas perremiis, et inämb olõ-õi tennüki, ja joova’ ostjaga viinapudõli tühäs.
Tekst: H II 60, 237/8 (5) – Vastseliina (Setu) – Jaan Sandra (1897).