10. VELI ELLA VELJEKENE

Hoiatus laisa naise eest

Kodavere

10_2r

VELI ELLA VELJEKENE,
ehk suab sulle siegi naene,
vahest sulle siegi vaemu,
kes ei tunne toemesida,
mõesta lõeme lõngasida. –
Käib ta külan. kerad käena,
kangas pletitud pihuna,
õtsib toeme tundijida,
murratuse mõestijida.

„Tule, talu, tunne toeme,
tule, tõene, loe lõeme!“
Talu es tule tunne toeme,
ega tõene loe lõeme.

Kääsid katsmas karjalapsed,
valatamas vaemulapsed,
kueda hiired eietavad,
katid (kassid) kangasta kuduvad,
nirgid niisi nikutavad.

Viis: Ann Kõiv (s. Ader, 73 a) (EÜS II 279 (20) < Kavastu v, Tähemaa k, Ernitsa t – A. Liiv ja J. Raja, 1905); tekst: Kadri Kriit (H II 4, 542 (9) < Kodavere khk, Alatskivi v, Kriidi t – M. Koik ja J. Härms, 1887).

Tagged with: ,
Posted in Noorus