4. KUS MA LAULU LAHUTASIN

Lauliku lapsepõlv. Laulust saar

Laiuse/Palamuse

laul_4_1r

KUS MA LAULU LAHUTASIN,
sinna kasvis suuri saari,
sinna metsa murdeessa,
sinna laane langeessa.
Jõgi jooksis juurta mööda,
kalad kullased jõesse,
haugel suured laugud otsad,
purikatel kirjud küljed

Kui ma hakkan laalemaie,
laalemaie, laskemaie,
siis ei saa küla magada,
külanaised natukesta,
külapoisid poolta unda,
tüdrukud ei tüki aega.
Küla tõõseb künnissele,
valda tõõseb vainiulle,
kuulama minu sõnuda,
lapse hullu laulukesi.
„Kust see laps need laulud võtnud,
hulluke sõnad osanud?“
Mina mõistsin, kostsin vastu:
„Lood mina võtsin lutsu suusta,
laulud latika ninasta,
sõnad kiisa keele pealta,
purikal olid pugalad küljed,
ahvenil olid hallid küljed,
särje küljed lapilised!“

Viisi kirjutas üles M. Korts (EÜS IV 178 (204) < Laiuse khk, Laiuse v, 1891); teksti H. Maasen (E 52025 ja E 52071 < Palamuse khk, Kaarepere).

Tagged with: ,
Posted in Lüürilised laulud maast ja ilmast