Kiigele ehtimine. Kiigel kartlik. Kulla kulumine
Kodavere/Laiuse
EMAKENE, NENNEKENE,
anna mulle aida võti,
kingi mulle kerstu võti –
ma lähen aita ehtimaie,
kerstule lään kenitama.
Selga panen siidisärgi,
vööle panen vööda pitka,
pähe panen pärga laida,
jalga uued ummiskingad –
sisse seon ma siidipaelad,
peale seon paelad punased.
Siis lään külla kiikumaie,
mere õrssi õiskamaie,
tamme latva laalemaie.
Kiigetajad, ellad vennad,
kiigetajad, kullakesed,
ärge kurjast kiigetage,
viha pärast veeretage –
ma olen kuri kartemaie,
vihaleht värisemaie!
Kui see neidu maha kukub,
kes siis maksab neiu noore?
Pea tal maksab Pärnu linna,
rinnad suure Riia linna,
põlved jo Põltsamaa linna,
jalad valge Valga linna!
Kümme tüdrukut külassa,
üheksa üle tänava:
need ei tohtind kiigel tulla:
kardavad kullad kuluma,
õb-elmed õerumaie.
Meil on kodu kullassepad,
õue all õbeda-sepad,
vainu all vase valajad.
Meie tohime kiigel tulla,
ei karda kulda kuluma.
õbe-elmeid ei õerumaie.
Viis: Sohvi Sepp (83 a) (RKM II 57, 385 (7) < Kodavere khk, Kokora v, Torila k – H. Tampere, 1954); tekst: M. Lindemann (45 a) (H, Asper 13/4 (23) < Laiuse khk, Laiuse v, Sootaga k – H. Asper (koguja), M. Ostrow (ümberkirjutaja), 1887), täiendatud (H II 50, 198/9 (4) < Laiuse khk, Reasvere v – J.Remmelgas, 1895) ja ((EKS 8° 2, 676/7 (12) < Laiuse khk, Ellakvere küla ja talu – M. Kolluk, 1879).