Põrm põllele
Kodavere/Ta-Maarja
NEITSIKENE, NOORUKENE,
läksin külla kiikumaie,
tamme latva laulemaie;
küla oli täis´i poisikeisi,
vald oli täis´i vallatuisi.
Lõiva kurni koppelilla,
valikaegast vanijulla,
lõivad põrmu põlle pääle,
udu uue kuue pääle,
sita siidiräti pääle.
Lätsin kodu ikedenna,
ikedenna, nuttedenna.
Ema mõistis nutu hääle,
nuttu hääle, ikku meele:
“Mis sa nuttad, tüttar noori?”
“Kuulin külan kiigutava,
Läksin külla kiikumaie,
tamme latva laulemaie;
küla oli täis´i poisikeisi,
vald oli täis´i vallatuisi.
Lõiva kurni koppelilla,
valikaegast vanijulla,
lõivad põrmu põlle pääle,
udu uue kuue pääle,
sita siidiräti pääle.”
“Ära nuta, tüttar noori!,
Küla all on küllalt vetta,
paju all on palju vetta,
misga uhad uue kuue,
sipputeled siidirätti.”
Lätsin Peipeije pesema,
viiel viel ma virutin,
kuuendalla kurikulla.
pesin põrmu põlle päälta,
udu uue kuue päälta,
sita siidiräti päälta.
Viis: Kadri Ots (84 a) (EÜS II 291 (80) < Kodavere khk, Alatskivi v – A. Liiv ja J. Raja, 1905), tekst umbes 80-aastaselt naiselt (H III 21, 522/4 (7) < Ta-Maarja khk, Luunja v – J. Tootsi, 1895).