Kolm hälli. Neiu matus
Kodavere
EMAKENE NENNEKENE,
kolmen hällin mu hällitelid,
neljan nõtken nõkutenid:
kuusine one kõda nõtke,
sarapuune suana nõtke,
õõnapuune õvve nõtke.
Mis (õli) nõtke ligi lageda,
seda Leeni liigutelli,
mis õli keski põrmanduda,
seda hoidsid karja lapsed,
mis oli nõtke suanassagi,
seda suesutid sulased,
seda katid karja lapsed.
Ei kustund tuli tubasta,
säde sängi sambanasta.
Emakene nennekene,
nägi mu närvelde imevad,
mõtli kulla koolevada.
Ae ta hobese arssi juure,
laagi ruuna laasujalle.
Tuli arssilta koduje,
tõie ta õled tareje,
pani pitkile õlile –
peä pani pääva puole,
jalad pani järve puole,
keskipaik keriku puole.
Iste maha itkemaie,
virve vetta laskemaie,
pale juoksis pange vetta,
tõene pale tõese pange.
Emakene, memmekene,
kui ma äraje kuolen,
kui ma, ella, heedan hinge,
ära sa vii mu vankerilla –
vii mu viiela sõrmella,
kanna kahela käela;
ära mind kanna kaugeella –
vii mu Viru keriku!
Mis kasvid neiu aada peäla?
Saksa sirgelid sibulad,
saksa uhkemad ubinad.
Viis: Leena Nirk ( EÜS II 277 (13) < (?) Kodavere khk, Kavastu v, Meoma k, Undissaare t. < Karksi khk, Pöögle v – A. Liiv J. Raja, 1905); tekst: Kadri Kriit (H II 4, 544/6 (12) < Kodavere khk, Alatskivi v, Kriidi t – M. Koik ja J. Härms, 1887).