IDEAALMAASTIKUL ON ÕHTUNE KODUTEE pärast pikka väsitavat tööpäeva kerge käia: ees ootab kaetud laud, soe tuba; ootavad oma isa ja ema, ootab kodu. – Aga seda ei ole meie väikeses, jõukaks kiidetud Eestis siiani paljudel. Laulud ja meeleolud, mis kirjeldavad neid aegu, kui käidi juba varakult võõraste juures teenimas (vanem põlvkond veel mäletab seda), sobivad meie tänaste oludega kahjuks liigagi hästi kokku.
Kodu tundemärgid, kes koju ootab
Oma ja võõrasema, nutust järv
Kuri kodu, kuri perenaine
__K e s__k o j u__o o t a b?__
1. KUNAS SAA MINA KODUJE?
Kodu tundemärgid
Äksi
Karjalaul
KUNAS SAA MINA KODUJE,
kunas saa kodu kuhale?
Kavvel om minu koduja,
kavvel om, kavvest nävvisse,
kavvest harja hall´entelle,
kavvest paari paistunessa.
Kust mina tundsi oma kodu,
arvasi isa aseme?
Meil oli kodu kullasseppa,
taren taaderte tegija,
meil oli isa kullasseppa,
venda taaderte tegija,
onu sanga kirjutaja.
Kodust tõusi kullasuitsu,
tare harjast hallast suitsu,
sannast sangakirja suitsu –
säält ma tundsi oma kodu,
talu seitseme tagata,
valla kümne kohtadelta.
Viisi kirjutas üles P. Kurg (EÜS VII 70 (32) < Tartu linn, 1909-1910); tekst: Maret Koorits (76 a) (H II 50, 816/7 (96) < Äksi khk, Saadjärve v – Paul Sepp, 1894).
2. KODU MINNA VÕI EI MINNA?
Kes koju ootab
Ta-Maarja
Õe-õe-õe-õe, õe-õe-õõ-ee, õõ-e-oo!
KODU MINNA, õõ-e-oo, VÕI EI MINNA, õõ-e-oo,
õe-õe-õe-õe, õe-õe-õõ-ee, õõ-e-oo!
Kes see minnu, õõ-e-oo, kodu ootab, õõ-e-oo,
õe-õe-õe-õe, õe-õe-õõ-ee, õõ-e-oo?
Kodu ootab, õõ-e-oo, uksekene, õõ-e-oo,
õe-õe-õe-õe, õe-õe-õõ-ee, õõ-e-oo,
kodu vaatab, õõ-e-oo, väravakene, õõ-e-oo,
õe-õe-õe-õe, õe-õe-õõ-ee, õõ-e-oo:
kas jo tuleb, õõ-e-oo, tule tegija, õõ-e-oo,
õe-õe-õe-õe, õe-õe-õõ-ee, õõ-e-oo,
ukselingi, õõ-e-oo, liigutaja, õõ-e-oo,
õe-õe-õe-õe, õe-õe-õõ-ee, õõ-e-oo,
kaevukoogu, õõ-e-oo, kiigutaja, õõ-e-oo,
õe-õe-õe-õe, õe-õe-õõ-ee, õõ-e-oo,
veepange, õõ-e-oo, veeretaja, õõ-e-oo,
õe-õe-õe-õe, õe-õe-õõ-ee, õõ-e-oo,
pada tulel´, õõ-e-oo, või paneja, õõ-e-oo,
õe-õe-õe-õe, õe-õe-õõ-ee, õõ-e-oo!
Viisi kirjutas üles M. Hermann (SKS Hermann 39 (101) < Ta-Maarja khk, 1895-1896); teksti M. Uus umbes 80-aastaselt naiselt (H III 15, 624/5 (3) < Ta-Maarja khk, 1876).
3. KARJUSSED KODU TULEVAD
Kes koju ootab
Kodavere
Õhtu. Karjusse laal
KARJUSSED KODU TULEVAD,
kõik näie süda vesine,
süda virsub viidikida,
kutsub kuivida kaluda.
Kes neidä kodu uutab?
Kodu uutab uksekene,
vaatab väravikene:
kas tuleb tuletegija,
kas paessab padapesija,
kaevulingu liigutaja,
kaevukoagu koagutaja.
Viis: Kadri Ots (84 a) (EÜS II 291 (80) < Kodavere khk, Alatskivi v – A. Liiv ja J. Raja, 1905); teksti kirjutas üles Villem Kirik (H III 9, 363 (7) < Kodavere khk, Pala v, Moku k, 1888).
4. KOS MA ISTUN, SÄÄL MA IKEN
Nutust järv. Oma ja võõrasema
Kodavere
KOS MA ISTUN, SÄÄL MA IKEN, lee-lee,
kos astun, sääl alandan, lee-lee,
kos ma seesän, seenäd märjad, lee-lee,
sinna tekkis tiigikene, lee-lee –
vett saab küla karjal juua, lee-lee,
valla varssadel ojoda, lee-lee.
Oma emä, üvä emä, lee-lee,
kuuleb mu kodo tulevata, lee-lee,
laane taga laalevata, lee-lee –
paneb piimad peesima, lee-lee,
lapse leemed leekima, lee-lee:
„Tuleb tilluke teolta, lee-lee,
madalake malga alta, lee-lee,
peenikene piitsa alta, lee-lee!“
Kessi minu kodu uotab, lee-lee?
Kodu uotab uksekene, lee-lee,
kodu vahib väravikene, lee-lee:
kas tuleb tule tegija, lee-lee,
peäseb padade pesija, lee-lee,
kaevu lingu liigutaja, lee-lee,
kaevu koogu kukutaja, lee-lee,
hõbe sanga õõrutaja, lee-lee,
vede pange veäretaja, lee-lee.
Viis: Mari Poks (s. Lõhmus, 66 a) (EÜS II 278 (14) < Kavastu v. Koosa küla ligidal – A. Liiv ja J. Raja, 1905); tekst: Ann Kõiv (s. Ader, 73 a) (EÜS II, 326 (28) < Kodavere khk, Kavastu v, Tähemaa k, Ernitsa t – A Liiv ja J. Raja, 1905), täiendatud (H II 4, 597/8 (74) < Kodavere khk, Alatskivi v, Kallaste k – M. Koik ja J. Härms < Krõõt Anask, 1887).
__K u r i__ k o d u__
1. OMA MEMM OLI MEMMEKENE
Oma ja võõrasema ootavad koju
Kursi
OMA MEMM OLI MEMMEKENE,
kui kuulis ta kodu tulema,
välla otsessa olema,
taga laane laalevaada,
pani tema piima peesimaie,
lapse leeme leigenema:
„Jo tuleb tugi majaja,
jo astub armas majaja,
liugneb lina loputaja,
kargab katelde peseja,
veepange veeretaja!“
Võeras memme võegas memme –
põll tal põigiti eessa,
süda serviti seessa,
tanu lapiti laella,
otsib puida piale tulla,
algu silmila ajada.
Kuulis mu kodu tulema,
välla otsessa olema,
viskas pingi põrmandalle,
veerispuu värava alla,
et liugneks latsi põrmandalla,
veereks väike väravalla.
Võeras memme võegas memme!
Laulnud Mai Paiu (83 a) (EÜS VIII 292 (24) ja EÜS VIII 240 (30) < Kursi khk, Härjanurme v, vstmj < Pööra k – J. ja M. Kärt, 1911).
2. VÕERAS MEMME, VÕEGAS MEMME
Oma ja võõrasema ootavad koju
Kursi
Vaeselapse laul
VÕERAS MEMME, VÕEGAS MEMME,
võeras taati, võegas taati,
kui kuulis mind kodu tulema,
välläotsessa olema,
kuulis laanes laalevade,
tänavas aga trallitava,
võttis sundida sulasta,
kästa kärmast käskijalga:
„Mine, sundija sulane,
käi minu kärmas käskijalga,
võta võtemed võrelta,
aeda targemit tarelta,
keera kinni kerstu kaaned,
lüü sa lukku luugi uksed,
uksed ummis rõngaesta.
Ju tuleb kuri koduje,
külla sööja, külla jooja,
külla kandija küläje,
küll talluta taguvärati.“
Mina aga mõistsin kostsin vasta:
„Võeras taati võegas taati,
mis külla kannan ma külaja,
mis tallun ma tagu värati –
loos on so lusikavarred,
piibelis so piimapiisad,
raamatus so leivaraasud.
Võtan võida – jo vähaneb,
katsun kala – jo kahaneb,
lõikan leiba – jo ta lõpeb.“
Oh mu oma memmekesta,
või minu ella taadikesta:
kui kuulis nind kodu tulema,
välläotsessa olema,
kuulis laanes laalevaade,
tänavas aga trallitava,
võtis sundida sulasta,
kästa kärmas käskijalga:
„Mine, sundija sulane,
käi minu kärmas käskijalga,
võta võtemet võrelda,
aida targemilt tarelta,
keera lahti kerstu kaaned,
löö sa lahti luugiuksed.
Jo tuleb tütar koduje,
jo tuleb abi majasse.
Kibu nuustikud nurukse,
tuba luuda jo tahakse,
ahi algusi paluksi,
pada vetta palvelaksi.
Pane piimad pleesimaie,
lapse leemed leesimaie!“
Laulnud Ellu Sõster (48 a) (EÜS VIII 281 (2) ja EÜS VIII, 213/4 (2) < Kursi khk, Puurmanni v, vstmj < Põltsamaa khk, Lustivere v, Tõrve k – J. ja M. Kärt, 1911).
3. PEREMEES PEREMEHEKENE
Orja palk
Kodavere
PEREMEES PEREMEHEKENE, kaasike, kaanike,
perenaene naesukene, kaasike, kaanike,
lase orjad õhtuelle, kaasike, kaanike,
vaesed lapsed varju alla, kaasike, kaanike!
Kudas peab ori ojuma, kaasike, kaanike,
vaene lapsi vanderdama, kaasike, kaanike!
Massa ära orja palka, kaasike, kaanike,
vaeselapse vaevapalka, kaasike, kaanike!
Laulnud Liisa Kast (53 a, sündinud Ta-Maarja khk, Kavastu v, Tähemaa k) (EÜS II 276 (6a) ja EÜS II, 303 (3) < Kodavere khk, Peipsiäärne v, Varnja k – A. Liiv ja J. Raja, 1905).
4. KODO MINNÄ VAI EI MINNÄ?
Kuri perenaine. Kuri kodu
Kodavere
Karjatse (orja) laul
KODO MINNÄ VAI EI MINNÄ, elle-elle, leelo-leelo,
kodo kuri perenaene, elle-elle, leelo-leelo,
annab süvvä ja aagutab, elle-elle, leelo-leelo,
paneb lauda ja pahandab, elle-elle, leelo-leelo,
tõstab ruuga ja tõreleb, elle-elle, leelo-leelo,
leeväkikud kirja paneb, elle-elle, leelo-leelo,
piimätilgad piibelisse, elle-elle, leelo-leelo.
Siin on suured sutemetsad, elle-elle, leelo-leelo,
karu kõrged varikud, elle-elle, leelo-leelo,
siin võib susi suurustada, elle-elle, leelo-leelo,
karu kõrgeelt kõnelda, elle-elle, leelo-leelo.
Mina susi sugulane, elle-elle, leelo-leelo,
mina karu kasulapsi, elle-elle, leelo-leelo,
mina (h)undi onotütär, elle-elle, leelo-leelo.
Ega (h)unt mull’ undrukut anna, elle-elle, leelo-leelo,
karu kaalarätikesta, elle-elle, leelo-leelo,
susi soome (sööma?) põllekesta, elle-elle, leelo-leelo.
Susi söönu vai surenu, elle-elle, leelo-leelo,
karu murdnu vai kadunu, elle-elle, leelo-leelo,
susi tulnu soomikusta, elle-elle, leelo-leelo,
laiakäppa laamikusta, elle-elle, leelo-leelo.
Laulnud Mari Poks (s. Lõhmus, 66 a) (EÜS II 280 (24) ja EÜS II 332/3 (40) < Kodavere khk, Kavastu v, Koosa k ligidal – A. Liiv ja J. Raja, 1905).
5. VÕERAS EMA, VÕEGAS EMA
Oma ja võõrasema ootavad koju
Äksi
VÕERAS EMA, VÕEGAS EMA,
võeras memme, võegas memme,
võeras taati, võegas taati –
kuulis mu kodu tulema,
ette laane elkivata,
siis ta ütles, siis kuulutas:
„Ju kuulus kurat tulema,
suure sööja, suure jooja,
suure tallele paneja!“
Oma memm on memmekene,
oma taat on taadekene,
kuulis mu kodu tulema,
välja otsas jo olema,
taga laane laalevad,
ette laane elkivat –
ta paneb piimad peesimaie,
lapse leemed leigimaie,
isi juure laalemaie:
„Peesi, peesi piimakene,
Leigi, lapse leemekene,
ta tuleb väljast väsinud,
tüü juuresta tüdinud:
piitsa alta peenikene,
malga alta nädalakene!“
Viis: Taavet Ansip (86 a) (ERA III 6, 82 (3) < Äksi khk, Elistvere v, Õvanurme k – K. Leichter, 1930. Fon 316 a); teksti kirjutas üles A. Mauer (E 18318 < Äksi khk, Elistvere v, Raigastvere k, 1895).
6. VÕÕRAS NENNE, VÕÕGAS NENNE
Oma ja võõrasema ootavad koju
Kodavere
VÕÕRAS NENNE, VÕÕGAS NENNE,
tõstas leeme, ne tõreles,
sõemas sööjäst sõõrmeteni,
neljäntiku neeletäjäst,
ka´nniku kaatajast.
Oma nenne nennekene,
pani piimä peesimaie,
leemekausi lääkimaie:
„Peesi, peesi, laste piimä,
lääki, lääki, laste leeme!
Jo tuleb värvoke väsinud,
munakooreke kulunud –
mis one värvola väsida,
munakoorela kuluda:
väsiväd mehed vägeväd,
tüdiväd hobod tugevad,
rammissuvad rankikaalad!“
Viis: Kristjan Sepp (EÜS II 298 (116) < Kodavere khk, Pala v – A. Liiv ja J. Raja, 1905); teksti kirjutas üles J.Kook (H III 9, 347 (2 ja 3) < Kodavere khk, Alatskivi v, (?) Haapsipää k, 1888).
7. OMA MEMM OLI MEMMEKENE
Oma ja võõrasema ootavad koju
Kursi
OMA MEMM OLI MEMMEKENE,
kui kuulis mu kodu tulema,
välla otsessa olema,
taga laane laalevaada,
pani tema piima peesimaie,
lapse leeme leigenema:
„Jo tuleb tugi majaja,
jo astub abi majaja,
liugneb lina loputaja,
kargab katelde peseja,
vee pange veeretaja!“
Võeras memme, võegas memme,
kui kuulis mu kodu tulema,
välla otsessa olema,
viskas pingi põrmandalle,
veerispuu värava alla,
et liugneks lapsi põrmandalla:
„Jo kuulub see kurat tulema!“
Võeras memme, võegas memme,
põll tal põigiti eessa,
süda serviti seessa,
tanu lapiti laella,
otsib puida piale tulla,
algu silmila ajada.
Laulnud Mai Paiu (83 a) (EÜS VIII 292 (24) ja EÜS VIII, 240 (30) < Kursi khk, Härjanurme v, vstmj < Pööra k – J. ja M. Kärt, 1911
