Ema haual
Kodavere
MEMME VIIDI TIIDÄ MÜÜDÄ,
armud läksid aeda müüdä;
memme (h)auda kandaneksi,
armud alla langeneksi;
las (h)üüdä keriku kellä,
pika paua (h)aua kellä.
Läksin memme haua piale.
„Tõuse ikke ja tõota,
tõuse mu piäd silimä,
laia lakka lahutama!“
„Ei või tõusta, ei tõota –
tuul su piäda siligu,
laia lakka lahutagu.
Mine kodo kütä sanna,
kütä ahju, (h)au’u sina vihad,
(h)au’u sina vihad virdeelle,
siis tule memme´ laulemaie!“
Läksin kodo, kütsin sanna,
kütsin ahju, (h)au’usin vihad,
(h)au’usin vihad virdeelle,
siis läksin memme laulemaie:
„Tule ikke ja tõota,
tõuse mu piäd silimä,
laia lakka laotama!“
„Ei või tõusta, tütär noori,
ei või tõusta, ei ärätä.
Muru on kasnu mulla piäle,
aru(h)eina (h)aua piäle,
ristirohto rinna piäle.“
„Ma toon linnast liivasõela,
muilta mailta mullasõela,
sõelun mulla muru piältä,
aru(h)eina (h)aua piältä,
ristirohto rinna piälta.
Tule ikke ja tõota,
tõuse mu piäd silimä,
laia lakka laotama!“
„Tuul su piäda siligu,
laia lakka lahutagu!
Ei või tõusta, ei tõota,
ei ole sedä enne olnud,
enne olnud, muiste nähtud,
et on koolija kodossa.“
tiidä – teeda; müüdä – mööda
Laulnud Mari Ots (u. 70 a) (EÜS II 295 (106) ja EÜS II 389/91 (119) < Kodavere khk, Alatskivi v, Torila k (< Kihnu khk) – A. Liiv ja J. Raja, 1905).