Tütar vette
Kodavere
KUI MINA SÜNDISIN EMÄLE,
kui minu anti aadujale,
külä naesed siis küsisid:
„Mis on sulle sündinud,
mis on antud aadujale –
kas on poega vai on tütär?
Kui on poega, too tubaje,
mähi poega mähkmeje,
sidu siidi rätiku –
pojast saab tuba tegija,
tuba nuka nummerdaja,
pangele võru panija,
lilli lüpsike looja(s)ta,
Kui on tütär, vii vesile,
kanna järve kalda alla,
meelitä ta meresse jo!“
Emä mul ella nennekene,
läks ta mod viima vesile,
kandma järve kalda alla.
Istus ta imetämä,
viimäst armu andema.
Jala kivije kinnitäs,
tõise puade põrutas:
„Ennem see kivi lõheku,
puade alla paugaku,
enne kui veri vesinä!
Kodo viin mo kanakese,
et ei künnä, et ei äestä,
lehmäd lüpsäb, karja suadab.
Karja suadab kaugeele,
mullikad mere murule!“
Kana tõi karja tii (1) radalta,
kuke koa ukse alt,
pani emä vaka sisse.
siält sai kulda, sai (h)õbedat.
Emäkene, nennekene,
pani kulla kuivamaie,
(h)õbeda jo tahenemaie.
Pilved tõusid Peipsi poolt,
tõised pilved Tartu poolt jo,
tuli ani sinine,
ani sinine, saba punane.
1 tee
Viis ja tekst: Leena Töövahe (71 a) (EÜS II 290 (74) (EÜS II 376/9 (105) < Kodavere khk, Alatskivi v – A. Liiv ja J. Raja, 1905).