Ema ei viinud vette
Kodavere
KUI MA SÜNDISIN EMALE,
kui mu anti aadujalle,
siis küssid külatsed naesed:
„Mis one sündinud emale,
mis one antud aadujalle?
Ones poega või one tütar?
Kui one poega, tuo tubaje!
Mähi poega mähkmeie,
sidu siidirätikuie –
poeast saab tuba tegija,
tuba nuka nummerdaja.
Kui one tütar, vii vesile,
kanna kaevu tie-radale!“
Nenne läks viima vete tiele,
kandma kaevu tie-radale.
Ist ta maha imetamaie,
mäe peäle mähkimaie,
kivi peäle itkemaie.
Jala kinnitas kivije,
tõista padeje põrutas:
„Ennemb see kivi lõheku,
pade paksu paagatagu,
kui vienen vere vesile,
kannan armu hallikalle!
Lass’ liäb aega, viäreb päevä,
männitäb mõndä nädäläd –
kui ep künna, eks ta äestab,
Kui ep niida, votab luogu,
lehmäd lüpsäb, karjad suadab,
suadab karja kaugeelle,
mullikad saadab murudellä,
taga linna leppikuie,
taga Tartu tammikuie.“
Viis: Leena Töövahe (71 a) (EÜS II 290 (74) < Kodavere khk, Alatskivi v – A. Liiv ja J. Raja, 1905); tekst: Kadri Kriit (H II 4, 531/2 (1) < Kodavere khk, Alatskivi v, Kriidi t – M. Koik ja J. Härms, 1887), täiendatud (H I 2, 386 (5) < Kodavere khk, Kokora v – J. Tubin, 1888).