Kasvatus asjata. Vara vaeslapseks. Ema haual
Kodavere
Vaeselapse laul
EMÄKENE, ENNEKENE,
mes said abi minusta,
kasu minu kasvatemäst? –
Itku said imetämestä,
süüdi sülle võttemastä,
abi sai neile, kenn es astu,
tugi sai neile, kenn es tunne.
Jätid mu vara vaeseesse,
läve alla läätsalaiu,
põrmandule põrmu suuru,
kivi alla kirbu suuru.
Ilm mind ehib ilbakile,
vald mind vana rõõvaele.
Enne viinu mu viile (1),
enne andnu allikale,
enne kui ilma eläme,
enne kui valda vaakume!
Vesi oles viinu mehele,
avi oles a’anu ammeida,
särg mu sääre paelasida.
Emäkene ennekene,
tõuse üles või tõota,
tule mull tunnis siia ilma,
paaris päiväs pääle ilma!
„Tüdär noori linnukene,
ei või tõusta, ei tõota,
mul on man maa-aisu,
suu man mul surma-aisu,
käe pääl mul kärna-märgid,
uule aetu uisikille,
pale pantu padrikille!“
„Emäkene ennekene,
mant sul mõsen maa-aisu,
suu mant sul surma-aisu,
käte päälta kärna-märgi.
Ma a’an (h)omme karja siia,
muru ma söödan Mustikele,
laia lehe Lehikele,
oras(h)eina Eesikele.“
Meri võtt viin (2) mürädä,
armu allikan kõnelda.
(1) veele; (2) vee sees
Laulnud Leena Nirk ( EÜS II 277 (13) ja EÜS II 313/5 (15) < (?) Kodavere khk, Kavastu v, Meoma k, Undissaare t (< Karksi khk, Pöögle v) – A. Liiv J. Raja, 1905).