Kolm hälli. Kasvatus asjata
Kodavere
EMAKENE NENNEKENE,
mõtlid müüda muudgi tüki,
kaabelda kalevi paku –
ise müüsid tüterida
kaupelid kodu kanuda.
Abi sai sellel, kes es astu,
tugi sellel, kes es tunne.
Emakene, nennekene,
kõlmel äll´il ällitasid
neljal nõtkel nõkutasid:
üks õli ligi lageda,
teene keskil põrmanduda,
kõlmas sängi sambaanna.
Kes õli ligi lageda,
seda suitsun suisuteli;
kes õli keskil põrmanduda,
seda Leeni liiguteli;
kes õli sängi sambaanna,
seda hois õma emake.
Emakene, nennekene,
nüüd lääd sina vesile,
vanna hall´ lät allikalle,
vana tuim lät tuoverille.
Võtab vesi su vihata,
vana allik augutada:
„Mis annid abi käesta,
tõõgasid toe tubasta?“
Kes nüüd uhub nenne põõga,
kessi rätikud verutab?
Udu uhub nenne põõga,
ränd nied rätikud verutab,
kaste aiale lautab.
Nenn võt õiku tüterida:
„Tule, partsike, pajulta,
tule, tedre, tiearulta –
nenn pani kanga kangaaie,
linase ligi lageda,
piänikese pielte piäle.
Ei nüüd kudu poja naene,
löönu lõnga mu minija –
kangas suitsusse suressa,
linane ligi lageda,
piänikene pielte piäle!“
Viis: Karl Martinson (58 a) (EÜS II 288 (68) < Kodavere khk, Alatskivi v, Kõnnupõllu (< Otepää khk, Palupera v) – A. Liiv ja J. Raja, 1905); tekst: Mai Lätt (70 a) (H II 4, 619/21 (100) < Kodavere khk, Alatskivi v – M. Koik ja J. Härms, 1887).