Palju tütreid. Tütred vette
Torma
EMA EHTIS TÜTERIDA,
isa ehtis poegasida,
mõtles mõisa ju mineva,
teo päivi ju tegema.
Poega kõndis kosjateeda,
ajas neiu asjusida,
käis neiu käikusida.
Tuli kosjasta koduje,
visas vöö varna peale,
kaabu laia laua peale,
kindad kaabu ääre peale,
ise peale ikkemaie.
Kes tuli kurva küskelema?
Ema tuli kurva küskelema:
„Mis sa nutad, poega noori?
Mis sull’ sealla tehtanessa?
Kas sul oli kubjas kurja,
mõisavanem sulle valju?“
„Oh minu hella emakene!
Ei mina käinud teoteeda,
ega marsnud mõisamaada –
mina käisin kosjateeda.
Tüdrekud ei tahtnud minda –
sul on palju tütterida.
Ei tule naene minule,
ei saa mini sinule!
Vii sina tütterid vesile,
kanna halvad allikalle!
Siis tuleb naene minule,
siis saab mini sinule.“
Ema mõistis, korralt kostis:
„Oh sina hullu, poega noori,
oh sa hullu ja rumala!
Oles mul kümme tütarlasta,
küll oles tööda kümmenida:
viis panes villuda tegema,
kaks panes kangasta kuduma,
kolm panes linu kolkimaie.“
Poega mõistis, jälle kostis:
„Vii sina tütterid vesile,
kanna halvad allikalle!
Siis tuleb naene minule,
siis saab mini sinule.“
Ema oli hullu, võttis usku,
võttis tütrid pillutada:
Anne viis hakis aia peale,
Rõõda räägus rukkiesse,
Tiiu tedres teerajale,
Mari saatis põõsaasse,
Leenu linnus lepikusse,
Kaie kaarnas kuusikusse.
Siis sai kuldase minija,
hõbedase pojanaese.
Ema läks kaevult vetta tooma –
kaevukook kukkus kaelajani.
Hakki hakkis aia pealta:
„Kus su kuldane minija,
hõbedane pojanaene –
ise lähed kaevult vetta tooma?“
Ema mõistis, korralt kostis:
„Mini patjulta paiutab,
subemisse suurustelleb,
hebemisse heidab keele.“
Ema läks lehma lüpsemaie,
lehm lõi jala lüpsikusse.
Rääku rääkis rukkiasta:
„Kus su kuldane minija,
hõbedane pojanaene –
ise lähed lehma lüpsemaie?“
Ema mõistis, korralt kostis:
„Mini patjulta paiutab,
subemisse suurustelleb,
hebemisse heidab keele.“
Ema läks riidast puida tooma,
riita rinnuli sajaksi.
Tedre tiksus tee rajalta:
„Kus su kuldane minija,
hõbedane pojanaene –
ise lähed riidast puida tooma?“
Ema mõistis, korralt kostis:
„Mini patjulta paiutab,
subemisse suurustelleb,
hebemisse heidab keele.“
Ema läks lammaid lauta a’ama.
oinas otsaje põrutas.
Parti prääksus põõsaasse:
„Kus su kuldane minija,
hõbedane pojanaene –
ise lähed lammaid lauta a’ama?“
Ema mõistis, korralt kostis:
„Mini patjulta paiutab,
subemisse suurustelleb,
hebemisse heidab keele.“
Ema läks leiba kastemaie,
anum kukkus küllakille.
Lindu laulis lepikusse:
„Kus su kuldane minija,
hõbedane pojanaene –
ise lähed leiba kastemaie?“
Ema mõistis, korralt kostis:
„Mini patjulta paiutab,
subemisse suurustelleb,
hebemisse heidab keele.“
Ema läks ahju küttemaie,
suitsu suikus silmadelle.
Kaaren karjus kuusikusse:
„Kus su kuldane minija,
hõbedane pojanaene –
ise lähed ahju küttemaie?“
Ema mõistis, korralt kostis:
„Mini patjulta paiutab,
subemisse suurustelleb,
hebemisse heidab keele.“
Viisi kirjutas üles J. Kask (EÜS IV 270 (397) < Torma khk, 1895); teksti E. J. Õunapuu (H II 50, 479/83 (10) < Torma khk, 1895).