Öösel üksi
Laiuse
ISA LÄHEB EMAGA ÕHTALE, ÕHTALE,
vend lähab noore noorikuga, õhtale, õhtale,
kellega lähen mina vaene, õhtale, õhtale?
Lähen nuttes nurga poole, õhtale, õhtale,
tükin tühja sängi poole, õhtale, õhtale.
Pööran külge – leian külma, õhtale, õhtale,
pööran selja – leian seina, õhtale, õhtale.
Võtan kirbuga kõnelda, õhtale, õhtale,
täiga tänu pidada, õhtale, õhtale,
lutikaga luuri lüia, õhtale, õhtale.
Kirp oli kõrki, ei kõnelnud, õhtale, õhtale,
täi oli tarka, ei teinud tänu, õhtale, õhtale,
Lutik oli laia, ei löönud luuri, õhtale, õhtale.
Kõik ausad asjaajajad, õhtale, õhtale:
kirp oli kiriku kellameesi, õhtale, õhtale,
täi oli Tallinna voorimeesi, õhtale, õhtale,
lutik lõbus luulemeesi, õhtale, õhtale.
Jäin aga ikka üksipäine, õhtale, õhtale.
Laulnud Kadri Paadimees (60 a) (EÜS V 1188 (66) ja EÜS V 1120 (141) < Laiuse khk, Tähkvere v – J. Välbe, 1908); täiendatud (H II 29, 313 (12) < Laiuse khk, Reastvere v – J. Elend < Madli Madisson, 1889).