Vend veehädas
Torma
OLL MUL KOLMI VENNAKESTA,
ühe saatsin karjamaale,
tõise saatsin marjamaale,
kolmanda kalamerele.
Tuli kodu karjamaalta,
karja pullikene eessa,
tuli kodu marjamaalta,
marjakorvikene käessa,
ei tulnud kalamerelta.
Läksin venda otsimaie,
otsin orud, otsin mäed,
otsin orud otsatumad,
otsin mäed määratumad.
Kes mul vastu tullenesse?
Tuli vastu päevakene.
Mina päeva teretama:
„Tere päeva pealta ilma,
kas sa nägid meie venda
mere pääle minevada,
jõe pääle jõudevada?“
Päeva mõistis, päeva kostis:
„Ei ma näinud teie venda
mere pääle minevada,
jõe pääle jõudevada.“
Läksin jälle tüki maada,
otsin orud, otsin mäed,
otsin orud otsatumad,
otsin mäed määratumad.
Kes mul vastu tullenesse?
Tuli vastu kuukene.
Mina kuuda teretama:
„Tere kuu, sa kumer kübara!
Kas sa nägid meie venda
mere pääl või minevada,
jõe peale jõudevada?“
Kuu see mõistis, kuu see kostis:
„Ei ma näinud teie venda
mere pääle minevada,
jõe pääle jõudevada.“
Läksin jälle tüki maada,
otsin orud, otsin mäed,
otsin orud otsatumad,
otsin mäed määratumad.
Kes mul vastu tullenesse?
Tuli vastu tähekene.
Mina tähte teretama:
„Tere tähte, täisi meesi!
Kas sa nägid meie venda
mere pääl või minevada,
jõe peale jõudevada?“
Tähte mõistis, tähte kostis:
„Jah, ma nägin teie venda
mere pääle minevada,
jõe pääle jõudevada,
luise lootsiku ninassa,
puise purju keskeelle.
Ei ole latva laineelle,
ei kallast keset jõgeda.
Vesi võttis vennakese,
vesi võttis, kallas kaotas.
Kübar see jäi alla vetta,
pärjake jäi peale vetta.
Nõnap paistab kübar veesta,
kui see kuu aga taevaasta,
nõnap pärga pealta vetta,
kui see vihma vikerkaari.“
Kuu mina nutsin venna kuube,
päeva nutsin venna pärga,
aasta venna ameta,
eluaja vennakesta.
Viisi kirjutas üles P. Kurg: (EÜS III 35 (15) < T-Maarja khk, 1906), teksti A.Feldmann (E 18803 (1) < T-Maarja khk, Vesneri, 1895), täindatud (E 40490/1 (15) < Torma – E. J. Õunapuu, 1900).