Härjad murtud. Kubjas mõõtis suure tüki
Torma
KUBJA AEAS PÜHABA TEOLE,
ei ma läinud pühaba teole,
läksin tõisipäeval teole.
Kubjas mõõtis suured moad,
suured moad ja laiad latsid.
Kündsin, et härjad väsisid,
seal mina murrin ärja sarved,
seal mina rikkin ruuna rinnad.
Aeasin ärjad lõunelle,
kõrrestiku kõndimaie.
Tulli susi suurest metsast,
Pime-Pärtel pillistikust,
ära kiskus kirju ärja,
ära murdis musta ärja,
ära’p mu ärjad mõlemad.
Läksin kodu iketelles,
iketelles, nutatelles.
Tulli memme vasta mulle:
„Mis sina nutad, poegadani?“
Mis mina nutan memmekene:
läksin tõisipäe teole,
kubjas mõõtis suured moad,
suured moad ja laiad latsid.
Kündsin, et härjad väsisid,
seal mina murrin ärja sarved,
seal mina rikkin ruuna rinnad.
Aeasin ärjad lõunelle,
kõrrestiku kõndimaie.
Tulli susi suurest metsast,
Pime-Pärtel pillistikust,
ära kiskus kirju ärja,
ära murdis musta ärja,
ära sõi ärjad mõlemad.“
„Ära nuta, poegadani!
Mustik toob mul musta ärja,
Kirjak toob mul kirju ärja!“
Viisi kirjutas üles M. Sild (E 64736 < Torma khk, Avinurme v, Piilsi k, 1930), teksti Mihkel Ostrov (H, Ostrov 132/3 (9) < Torma khk, Tõikvere v, Konna k, 1887).