Kolm kätkit. Salme laul
M-Magdaleena
TOA TAGA OLID KOLMED TAPUD,
väljale kolmed orased.
Isal kolmi tütarlasta:
üks oli liidetud lageje,
tõine seatud sängile,
kolmas pantud põrmandulle.
Mis on liidetud lageje,
seda suitsu suitsutanud,
kibe vingu vintsutanud.
Mis oli seatud sängile,
seda isa kiigutanud,
seda ema hällitanud,
seda õed õõtsutanud,
seda vennad veeretanud.
Mis oli pantud põrmandule,
seda hoidsid orjapoisid,
kasvatasid karjapoisid.
Sest kasvis ilus neitsikene,
sai kui Salme neitsikene.
Sel käisid kolmed kosilased,
viied-kuued viinalised,
seitsmed sõrmuse vedajad:
üks oli kuu ja tõine pääva,
kolmas tähti täisimeesi.
„Salmekene neitsikene,
kas sa lähed kuulegi?“
Salme saanasta kõneles,
üle õue hooneesta:
„Ma’p lä’ kullasta kuulegi –
kuu ju kurjaste elabki:
korra kaub, tõise kasvab,
kolmandast pole kusagil.“
„Salmekene neitsikene,
kas sa lähed kuulegi?“
Salme saanasta kõneles,
üle õue hooneesta:
„Ei ma lä’ pärglest päevalegi –
pääv see paistab palavaste,
võtab vilja välja pealta,
võtab linad liiva pealta,
võtab kaerad palagulta,
orassed vau vahelta.“
Tulli tähte täisi meesi,
kuuekümnemal hobusel.
„Salmekene neitsikene,
kas sa lähed tähelegi?“
Salme saanasta kõneles,
üle õue hooneesta:
„Võtke eest tähe hobused,
tähe täkud teeringista,
allid aisade vahelta!
Ma lään tähel, täiel mehel,
tähel täkud tallisagi,
musta ruunad munderissa,
laugud ruunad laterissa.“
Viisi kirjutas üles C. V. Ärtis (EÜS IV 873 (2021) < M-Madgaleena khk, Kudina v, Kaiavere k), teksti Al. Artis (H II 28, 345/6 (2) < M-Magdaleena khk, 1888), täiendatud (H, Ostrov 104/5 (44) < Laiuse khk, Jõgeva v, Saare kõrts – G. Johannson, 1887).