Mere kündmine. Salme laul
Tartu linn/Laiuse
OI IMETA, VOI IMETA,
mis nägin mina imeta!
Mere äärta künnetie,
ranna äärta raiutie,
linad peale külvetie!
Lina kasvis kui see linti,
kupar otsa kui see kulda.
Mina röövin rüpetäie,
korjan kuue õlma täie.
Viisin kodu eide kätte.
Eit panni vakkaja vaeuma.
Kasvis kuu, kasvis kaksi,
kasvis kui kuninga tütar,
sai kui Salme neitsikene.
Sel käisid kolmed kosilased:
üks oli kuu, teine päeva,
kolmas tähte täisi meesi –
kuuekümmemal obusel.
„Salmekene, neitsikene,
kas sa lääd kullast kuulegi,
või lääd pärga päevalegi?“
Salme saanasta kõneles,
üle õue ooneesta:
„Ma’p lä’ kullasta kuule,
ega lä’ pärga päevalegi!
Võtke eest tähe obused,
tähe täkud teeringista,
allid aisade vahelta.
Ma lään kulda tähelegi,
ma lään pärga tähelegi!“
Viisi on laulnud Simm (EÜS VII 70 (25) < Tartu linn – P. Kurg, 1909-1911), teksti kirjutas üles G. Johannson (H, Ostrov 104/5 (44) < Laiuse khk, Jõgeva v, Saare kõrts, 1887).