Urvastõ
Mardiõhtu kombed ja laulud
MÄRDIPÄÄVÄ KÄVEVÄ’ SANDI’. Vai õigõhe iks nii oll´ tuu, et nigu ummõn´ om märdipäiv, sõs täämbä õdagu kävevä’ niä’. Sõs naa’ sandi’ olliva’ iks viguridsõ’ ja kirevä’. Näil olliva’ iks naa’ kaska’ karvupite (karvupite – pahempidi) sällän. Londi’ (lont – läki); kah olliva’ iks pahepäidi kään´tüvä’ sis nuu’ olliva’ näil pään. Näo’ olliva’ mustas määritüvä’ Mynõl olliva’ jal’ põsõ’ vereväs tettüvä’, mynõl olliva’ üdsega abõna’ tettüvä’, mynõl olliva’ jäl’ linakolkmast iks abõna’ ja vundsi’ (vundsi – vurrud) ette pantuva’; iks nii, et näid är’ ei tundas. Sõs iks üts´ oll´ taa vana märt´, vai esä. Tuu oll´ iks suurõmb ku tõsõ’, sääntse jämme pääga ja iks ülekõgõ innäst jäme’es tennü, kott´ oll´ iks käen. Tää jah oll´ iks esä, tõsõ’ olliva’ nigu tiä latsõ’ vai. Tulliva’ sis õdagu akna vai ussõ taadõ ja lauliva’ iks nii, et:
LASKÕ’ SISSE MÄRDISANDI’, märti, santi,
Märdi küüdse’ külmetäse’,
Märdi varba’ valutasõ’ –
Märdi’ omma’ kavvõst tullu’ –
läbi suu supa-sapa,
läbi vii vipa-vapa.
Ega n´oo’ sandi’ iks ei tulõ’,
olgu’ tunn´, ku tulõva’,
olgu’ aig, ku astuva’,
ega n´oo sandi’ jäl’ ei tulõ’.
Sõs, ku sõs perremiis´ tegi ussõ valla, sõs vana märt´ läts´ iin tarrõ ja ess´ iks laulsõ iks nii, et:
Viska’ sisse viläõnnõ, mär’ti, mär’ti,
kalda’ sisse kar´aõnnõ.
Sõs seeni’ olliva’ täl iks latsõ’ vai tõsõ’ kah sisse tulluva’. Mynõ’ iks võtiva’ pallitu säläst, vai ürbi (ürp – päälisrõivas ent viletsavõitu) päält är’. Sõs vana märt´, ku oll´ är’ õnnistanu’, sõs andsõ tõisilõ märku ja ütel´ iks nii, et:
Üpäke’, latsõ’, karakõ’, latsõ’, märti, märti,
seeni’ ku kinke kiilutas,
seeni ku pallu palatas.
(Urmas Kalla märkus: palatas < sõnast palama, heinu kaarutama)
Sõs naa’ tõsõ’ lauliva’ ja tandsõva’ nigu tolmas´. Vana märt´, tuu sõs jäl’ kaubõl´ iks perremehe käest kingitüisi. Üts´kõrd oll´ märt´ võtnu üte väikese tütrigu üskä, lännü’ sis pernaisõ manu ja küüsünü’ nii, et “Pai pernaisõkõnõ, mu lats´ om väega aigõ, täl iks väega valutas.” Pernainõ küüsünü’, et no kos sul sõs valutas? Tää näüdänü’ perse pääle. Kae’, naa’ sandi’ iks panniva’: mehe naistõ ja naisõ iks meeste rõivihe. Tuu ollu’ kah üts´ poiskõnõ tütrigu rõivin. Vana märt´ sis küüsünü’ jah, et: “Pai perrnaisõkõnõ, anna’ mu latsõlõ perse määri’ rasva, raasakõnõ. Mis üle jääs, tuu saat tagasi.” Perremįįs´ iks andsõ sand´õlõ raha vai leibä vai üts´kõik´ midä. Inne raha nää iks kygõ inämb tahtsõva’. Kae’, tuu raha iist tetti iks mõni pidu. Niä ostiva’ midägi, sõs loos´õva’ tuu är’, sõs tuu raha jäl’ jaotiva’ indide vahel är’.
Ega naid sant´õ iks pahandada’ kah es või’, sõs nakassiva’ sõimama ja nįįtmä. Ku näid sisse es lasta’ jah, vai ku jäl’ perremįįs´ kidsi oll´ ja muud es anna’ ku vanalõ märdile piibutävve tuvakut vai tükü leibä, sõs naa’ sandi’ nakassiva’ kõik´ koorin sõimama iks nii, et:
TÄI’ SUL AUKU’ ABÕNIN, märti, märti,
konna’ kruuks´ku’ kukrun,
varas veegu’ varsa tallist,
susi söögu’ lamba’ laudast,
lehmä’ lõpku’ näläättä,,
vihma’ veegu’ viläpõllu,
külmäkatsku kartlinurmõ,
täi aukma abõnihe,
konna’ kruuks´ma kukrohe,
ussi’ sälgä ukõrdama !
Katr´esandi’, nuu’ olliva’ iks jäl’ väega ilusa’, valgõ’, puhta’. Nää iks kävevä’ katr´epäävä õdagu, iks taal katõkümneviiendämäl novembril. Muidu nä kävevä’ kah iks niisama nigu märdisandiki. Lauliva’ iks noidsammu laulõ jah. Inne ütlivä’ iks, et laskõ’ sisse katr´esandi’. Tandsõva’ niisama, õnnistiva’ kah iks niisama ja sõimssiva’ kah iks säänestsamma muudu. Inne nail märdel oll´ iks esä, noil kadr´el oll´ iks imä.
(Küsimusele, miks sandid käivad nii mardi- kui ka kadripäeval, ei tea jutustaja muud vastata, kui et on vaid seesugune komme juba iidsest ajast olemas. – Koguja märkus.)
Viis: RKM II 65, 463 (155) < Urvaste khk, Antsla l < Haanja – S. Porosson, A. Garshnek < Kadri Prääts (sünd 1873) (1957).
Tekst: RKM II 29, 51/8 (49) <Tartu <Urvaste khk ja v, Keema talu – Elfriide Siil < Leena Jeret (1848 – 1945) (1949<1942).