Kanepi
Vele sõalugu
MEID OLL’ VIISI VELITSIDÄ,
kuvvõkõisi kurvitsida.
Kelle kõrd om sõtta sõita’,
noorõmbal vai vanõmbal?
Nuur ei jõvva’ nuuli kanda’,
pinipüssü pihta anda’,
vana om pall’u vaiva nännü’.
Keskmitse kõrd om sõtta minnä’.
Nakas’ poiga jalgu kängmä,
nakas’ imä ikõma.
Imä opas’ umma poiga:
“Kui sina üle mere lähät,
ärä’ sina maitsku merevett –
meri on täüs mehepäid.
Kui sina üle Koiva lähät,
ärä’ sina maitsku Koiva vett –
Koiv om täüs kuuljaluid.
Kui sina üle Narva lähät,
ärä’ sina maitsku Narva vett –
Narv om täüs naasõpäid.
Pojakõnõ, helläkene,
kunas sina kodo käümä tulõt?”
“Ei mina inne ei no tulõ’,
kui neo’ luiga’ lumõ toova’,
hani’ halla karvalidsõ.
Panõ mina lipu Riia taadõ –
kui seo lipp vereväs lätt,
saa mina ärä’ tapõtus;
kui seo lipp valgõs jääs,
saa mina kodo tulõma.”
Tulli’s poiga kodo käümä.
Ajas hobu kua lävel:
“Imä, tulõ’, tunnõ’ poiga!”
Es tunnõ’ imä umma poiga.
Ajas hobu tarõ lävel:
“Esä, tulõ’, tunnõ’ poiga!”
Es tunnõ’ esä umma poiga.
Ajas hobu talli lävel:
“Veli, tulõ, tunnõ veljä!”
Es tunnõ’ veli umma veljä.
Ajas hobu kambrõ lävel:
“Sõsar, tulõ’, tunnõ’ veljä!”
Sis tuus’ sõsar uma vele
ummist kirivist kindist,
kar’an koetuist kaputist.
“Tulõ’ tarrõ, tukõ’ tuuli!
Sõku’ meile sõajuttu –
mis sääl sõan süvvä’-juvva’?”
“Püssü pühkmit, mõõga mõskmit.”
Viis ja tekst: ERA III 7, 64 (46) & ERA II 56, 43/5 (1) < Kanepi khk, Erastvere v, Tori t – H. Tampere < Emilie Leiss, 56 (1932). Fon 365 b.