Harglõ
Leikari mäng. Näio anomidõ puhtus
*
ÜTE’ LEKERI’ TULÕVA’,
tõsõ’ lekeri’ läävä’.
Leker tahtsõ leigu lüüä’,
leigu lüüä’, heigu lüüä’
seolõ uuõlõ murulõ,
seolõ kehväle talulõ.
Anna’ meile pruuti,
pääle pruudi mõrsija.
Ei olõ’ kulda, ei olõ’ hõbõhõt,
mingas mina panõ mihele.
Mine’ ilmamaalõ –
tõtõlik sinu kullastõ
tõtõlik sinu hõpõst,
anna’ iks meile pruuti,
pääle pruudi mõrsijat!
Ait’uma andamõstõ,
paras pruuti pandamõstõ!
Mii’ lää lustilitsõ’,
lustilitsõ’, rõõmulitsõ’.
Tii’ jäät kurvalitsõ’,
Kurvalitsõ’, leinälitse’.
Teil latsõ’ laidõtasõ’,
teil pere’ pillutas,
lina’ teil kursil kulõhusõ’,
villa’ vakka vanõhusõ’.
Viis meil villu venütämä,
kats saa koodsõld kakkumadõ,
pandimi paari jahvamadõ.
Hiiru’ veevä’, halli’ toova’,
kõrvi’ kivile kööguti’.
Kos tii’ näkki’ mii’ hobõstõ?
Määräs olli tii’ hobõnõ?
Linalehti, laukiotsa,
köüds kuldanõ perän,
hõbõhõnõ ohilõig,
tallas’ külä tatriku,
hiidel’ külä hernen
segäsi külä siätsen.
Sis ma panni palgi ette,
sis ma hiidi hirre ette,
tarõ tei üles taadõrist,
saina’ lahkõ langussõist,
ussõ iine uibõunõ,
põõna’ pääle põdraluist,
sagara’ ka häräsarvist.
Sinnä’ sisse nuuri näiu,
vai kallis imekana
lohetsõid lugõmadõ,
anumõid arvama,
Mitu tuhat tulõnõs,
mitu sada saanõnõs,
Tuhat tulli lohetsõid,
sada saiõ anumõid.
Mõtli päivä paistavõ sõs,
kuu kulla hõrõtõvõ.
Es sii külh päiv paista’,
hõrõtõ-s kulla kuukõnõ.
Nii’ iks paistva’ näiu liua’,
näiu liua’, näiu laua,
näiu arma’ anumõ’.
Tekst: H II 32, 57/9 (42) < Hargla khk, Mõniste v – Jaan Pähn (1888).