Karula
Varra vaeslatsõs. Imä havva pääl
ES MA SÜNNÜ’ SÖÖDÜ PÄÄLE,
es ma kasu’ kannu otsan.
Sündü imä süämen,
kasvi imä kangli all –
rüpün rükä lõigatõn,
kaalan karja saatõ’õn.
Kuul iks mullõ kurja tennü’:
võtt’ ärä’ imäkese.
Maha’ jäi ma marja suuru,
põrmandulõ põlvõ koru.
Imä panti lautsilõ,
armu lautsi kolga pääle.
Imä viidi lävest vällä,
armu astõ akõnist.
Ai ma karja kalmõlõ,
uma imä havva manu.
Lätsi usta liigutama,
kannõkõista kangutama:
„Tulõ’ iks ellu, imäkene,
tulõ’ ütes tunniskina’,
astu’ ahupalangus!”
„Ei või’ minnä’, tütäreni,
muld lits ligembäle.
Mul om man maa hõngu,
suu man om surma hõngu.
Ei immä elle’en,
essä henge minne’en.”
„Ma tii lipõ livvakuhe,
mugla musta anumahe,
mõsõ mant maa hõngu,
suu mant surma hõngu.”
Viis: RKM II 307, 367/8 (8) < Karula khk, Mürgi k, Meeksi t – Ingrid Rüütel < Jekaterina Karjus, 77 a (1973).
Tekst: H II 36, 123/5 (141) < Urvaste või Karula khk – Gustav Seen < Ann Tee, 64 a (1893).