Kanepi
*
OLIN MINA VÄIKE, EI MA TEADNUD,
kuhu ema mateti.
Karjan käisin, leüsin mätta,
kuhu ol’l ema matetu.
Valge liiva mäe alla,
halja mätta künga alla.
„Ärka üles, emakene,
tõuse üles, memmekene.
Ma tee lippe livakule,
lämmä vee teen länikule.
Pese suu mant surma hais,
kässi manta kääpa hais.“
„Ei või tõusta, tütrekene,
rist mul rassõ rinna pääl,
rist mul rassõ rinna pääl,
kääbas rasse kässi pääl.“
Ema viidi uksest väl’la,
arm see astus aknast välla.
Ema viidi teed pitte,
arm ast teeveert pitte.
Emale hauda kaiveti,
arm ümber kareli.
Ema hauda lasti,
arm ala lamesi.
Kos ma istsõ, sääl ma iksõ,
kon ma saise, saina hämsi.
Sinna tekkis tiigikene,
kaldu kalajärvekene.
Sääl sai küla karjal juua,
onul hobest hojutada.
Viis ja tekst: RKM, Mgn. II 1943 d, e < Tallinn < Erastvere v /Kanepi/ – I. Rüütel, A. Strutzkin < Natalie Kivi, 74 a (1970). Lit. E. Tampere 1990.