Urvastõ
Tore näio
LÄÄ MA SISSE SINEMÕTSA,
alt vaba tuu variku.
Mis sääl mullõ vasta puttõ?
Varvamõtsa vasta puttõ.
Mis sääl varva vahe’enna,
kinä mõtsa keske’en?
Talutütär tammõkõnõ,
perepiiga linnukõnõ –
kor´as´ ta maast maasikiid,
ligi maada ta linnukiid.
Kann´ kulladu käenä,
pikõr´ hõpõdu peon,
sõrmõ’ täüs iks sõrmussiid,
käevarrõ’ vasitsiid.
Pühäpäävä hummugult
läts´ ta karja saatõma.
Heit´ iks sälgä udsuhammõ,
ette pist´ pilupõllõ.
Muu’ iks kiirdvä’ kerikulõ,
muu’ astva’ altõrile,
mina iks keerä kirjä perän,
mina karga karja perän.
Viis: EÜS VII, 874 (7) < Urvaste khk, V-Antsla v, Haanja t – M. Pehka, R. Tamm < Krõõt Luik, 60 a (1910).
Tekst: EÜS VII, 1318/20 (108) < Urvaste khk, V-Antsla v, vstmj – R. Tamm < vaestemaja elanikud (1910).