Karula
Uhkõ näio
LÄÄ MA SISSE SINEMÕTSA,
alt vahadu [vaha-tuu?] varigu.
Mis sääl mullõ vasta puttõ?
Varvamõtsa vasta puttõ.
Mis sääl varva vahe’õnna,
kinä mõtsa keske’ennä?
Talutütär’, tammõkõnõ,
perepiiga, linnukõnõ,
korjas’ maasta maasikida,
ligi maada linnuhkida,
kann’ oll’ kullatu käenä,
pikõr’ hõpõnõ tiä peon,
sõrmõ’ täüs’ iks sõrmussõida,
käevarrõ’ vasitsida.
Pühäpäivä ummukulta
läts’ tä karja saatõmahe –
heit’ iks sälgä udsuammõ,
ette pist’ pilupõllõ.
Viis ja tekst: EÜS VII 880 (33) & EÜS VII 1067 (108 < Karula khk, Vana-Antsla v, Peetsi t. – M. Pehka, R. Tamm < Els Koemets, 46 a (1910).