Rõugõ
Neiu puhtad anumad
SUIGU, SUIGU MA VAENÕ,
nõrgu, nõrgu ma vaenõ!
Ei ma suigu’ suvõ(?) [suurõ?, suurtõ?] peräst,
ei ma nõrgu’ näiju(?) [nõo (vara)?] peräst:
ma’ suigu suurõ tüü peräst,
nõrgu varha nõsõngust.
Varõs õks tulli varha jalalõ,
inne aku hakikõnõ,
inne päivä päästeläne,
inne muidõ musta tsirku.
Ma vaenõ muist viil varatsõp,
inne muidõ murõtsõp.
Mõsi nu anuma’ aialõ,
kanni kua kaartõlõ.
Müüdä’ks sõidi’ suurõ’ säksä’:
neo’ mõtli’ päivä paistavat,
kuu kulla tõsõvat.
Ega’ seo kül’ päivä es paista’,
ega’ kuu kül’ kulla tõsõ’,
neo’ nu paisti’ näiu livva’,
näiu kadajadsõ’ kanni’,
näiu pedäjädse’ pingi’.
Viis: EÜS IX 1312 (140) < Rõuge khk – A. O. Väisänen, A. Nirk, R. Tamm < Ann Ala, 61 a (1912/13).
Tekst: H I 2, 587 (16) < Rõuge khk – Gustav Raup, P. Fr. Kõiv (1888).