Räpinä
Poiss meelitab
ÕTOK TULÕ, VILU VEERÜS,
hämmär meele hällünessä.
Pimmehnä pihta likõ,
hämärähnä sälgä hämme.
Siin mii pilksu pimmehni,
siin mii hällü hämäräni.
Ega pimme meid ei petä
ega hämmär meid ei hälvä –
meid iks petvä pikä poisi
hälväse hämme jala.
Üü pikä nii pimedä,
paiu padä nii kavala,
ei või nätä neiosit,
ei või kaia kabõhit.
Näie oroh olõvat,
kääroh jalgo kängvät.
Oie (Aije? – edakai) mano hobõsõga,
hobõsõga üsäga,
kammitsjalga katsaga.
„Tulõ mullõ, neiokõnõ,
karga mullõ, kabõhine!
Ei ma sunni survõmahe,
panõ pallõ jouhõmaie –
hiiro toova, halli veevä,
kõrvi kivilõ kõigutive,
musta morolõ veereti,
halli ai aadä lävele.!
Sai sis neio saanuvas,
kabõhine är kaubõldus.
Sai kübärä külele,
kalle kaasa kaisu sisse,
ärä petet neiokõnõ,
ärä ostõt oräkõnõ:
küll sis sundse survõmahe,
pandse pallõ jahvamahe.
Naane kiitse kivi puuhna,
naane laule lapstih.
Kivi puu käe kuluti,
kivi vitsa riki rinna.
„Oh ma imatä kananõ,
ilma päätä pääso poiga!
Olõs ma elo ette tiidnö,
ette mõistno mõro meele –
olõs ma kotost kohe lännü!
Joba nüüd om söömä söödü,
söömä söödü, jooma joodu.
Mis mi seime söömällana,
ehk mi jõimõ joomallana? –
Ärä seime härä söömäs,
ärä jõime vaadi joomas.
Mis jäi häräst järele?
Händ jäi salvõ pühkimises,
sarvõ jäivä mõdu mõõta,
pää jäi viinada vedada,
kabja viina kallutada.
Etteütlemise perrä üles kirjutatud.
(URMAS KALLA MÄRKUS: Lepsoni saadetis kahtlane! Olen ennegi selle kogu laule vaadanud. Osa tunduvad olevat lausa Hurda „Vana Kandle“ Põlva laulude mahakirjutused. Kahtlane on ka, et ta omistab ühele või mõnele laulikule veel 1939. a. tohutu repertuaari, nagu see oleks võimalik XIX saj. keskel.)
Viis: ERV 267 (1889) < Räpina khk – A. A. Borenius-Lähteenkorva, 1877. (Orig viisialune tekst: Õtak tulõ, vilu veerüs)
Tekst: ERA II 208, 6458 (14) < Räpina khk, Veriora v, Tuudipalo – D. Lepson < Ann Tikker, 79 a (1939).