*
NAKAS NÄIO KASUMAHE,
siidipää sirgumahe.
Tulli orik orosta,
pal´aspää paio alt.
Vei iks meil küläst kütse mar´a,
veerest vei verevä mar´a.
Velekene, noorõkõnõ,
viige’, viige’, ei murõhta’,
kasigõ’, kasigõ’, ei kahitsõ’,
viige’ küllä kösterist,
paio ala papista.
Mii’ iks tsõdsõ hoolõline,
hoolõline, meeleline,
kõõ iks kõn´nu’ kõõvistoh,
kõõ uiknu’ uiboh:
Noori meesi, võta’ minno,
mul om pund puutit,
varsakabi kaputit.
Näiokõnõ noorõkõnõ,
alt algnu’ esä aad´a,
päält kisknu’ imä kirstu,
puuhu pannu’ pudrojahu,
nissõ ala nisujahu,
karmanihe kamajahu.
pannu’ iks põrssa põllõ ala,
pannu’ kana kangõlahe,
sõs saanu’ iks hinele helmi,
kaala ala karratsida,
kurgu ala kullatsida.
Muu’ iks kõnõlnu’ kõlgussõhna,
tsõdsõ kõlda kõnõlnu’,
muu’ mars´e’ iks magamahe,
tsõdsõ mars´e maranahe.
Mii’ tsõdsõ noorõkõnõ,
tegi iks puutõ punatsõ,
tegi veer’tse verevä.
Mii’ tsõdsõ noorõkõnõ,
mesimakus mar´akõnõ,
olõ ei põnnu’ põõmuaigo,
haigõ olnu’ haan´aaigo.
Muu’ olli’ iks haigõ’ haan´aaigo,
kõttu põnnu’ kõllakuulõ,
mako haudnu’ maranakuulõ.
mii’ tsõdsõ tsõõrikõnõ,
haan´amar´a suurukõnõ.
Velekene helläkene,
ärä’ iks pes´ku’ peenikeist,
ärä’ löögu’ lühükeist.
Kui sul süä tulõ pääle,
purõ’ pulka, haara’ halgo,
rao’ rauda rusikit,
oppõ’ iks naista ussõ takah,
noomi’ naista nulga takah.
Velekene noorõkõnõ,
oppõ’ iks univuutõ’õlõ,
ärä’ iks anku’ valla vakko’,
külä kar´ussil katsatõlla’,
öütsiliisil üles aia’.
Tekst: EKS 8° 4, 11/4 (1) < Räpina khk – J. Jagomann (1876).