*
NÄIOKÕSÕ’ NOORÕKÕSÕ’
noorõkõsõ’, nõrgakõsõ’,
kaegõ’, kas taa mii’ väü,
mii’ tsõõri tsõdsõmiis´ –
pää ku pähnämõts,
jala’ all kui aholuvva’,
nõna ku naistõ nõglatuus´,
suu ku soe sitamulk.
Kaegõ’, kas taa mii’ väü,
mii’ tsõõri tsõdsõmiis´.
Velekene noorõkõnõ,
noorõkõnõ, helläkene,
miä tõit mii tsõdsõlõ? –
Tsõõritsuvva’, veeriviiso’,
pääle paari päternit,
sõlõ tõit ku soe sitamulk,
titi telest pääle pannit.
Velekene noorõkõnõ,
olõ-i sul umma hobõsta,
mingas mi tsõdsõl perrä tullit.
näiokõsõ’ noorõkõsõ’,
kaegõ’, kas taa mii’ väü,
mii’ tsõõri tsõdsõmiis´ –
hobo täl oline iih,
regi peräh pedäjäne,
täi’ sul täko seievä’,
lut´ka’ luu’ järivä’.
Mis sul vika mullõ tulla’,
mullõ noorõlõ mehele,
mul om s´aksa särk´ säläh,
mul oma’ s´aksa saapa’ jalah.
näiokõnõ noorõkõnõ,
mis sa pelgät mullõ tulla’,
mullõ tulla’, mullõ olla’.
Mina tulli sino poolõ,
sina esi magasit.
Velekene noorõkõnõ,
nälg sul iki lavva takah,
tühi tands´ tarrõ pite,
imä sul nüssi immisidä,
sõsar´ konnõ sõõratõli,
esä künd´ sul pahruga,
veli takah vitsaga.
Velekene noorõkõnõ,
noorõkõnõ helläkene,
ärä’ sa ots´ko’ uhkõ’õt,
ärä’ sa vaht´ko’ valgõ’õt –
võta’ iks vallast vaenõlats´,
võta’ orja otsa päält.
Kae’ iks naista kaari päält
tsõõri’ naista tsirbi päält.
Velekene noorõkõnõ,
noorõkõnõ, helläkene,
ärä’ iks võtko’ liinast naista,
liinah oma’ liia’ laas´a’,
kuulõ ei vällä kusõlõ minnä’,
viisi ei vällä vesile minnä’.
Suvõl kussi soolavakka,
talvõl taaritõrdohe.
Tekst: EKS 8° 4, 14/6 (2) < Räpina khk – J. Jagomann (1876).