Karula
Kalamehe naanõ
AI MEHE MA MERELE,
ai kaasa ma kalalõ.
Miis´ läts´ mõtsa, hiit´ magama,
tulli kodu võlssinna.
Kitt´ ta mere iädse ollõv,
tõsõ poolõ puida täüs´.
“Astkõ’ esi’, Annõkõnõ,
mars´kõ’ esi’, Marikõnõ!”
Võti ma nooda nulga päältä,
sadasilmä saina päältä,
Lätsi ma alla mere viirde.
Kai kui kala’ kudõnõsõ’,
säre’ siibu säädenese’,
havvõ’ handa hiitenese’,
lutsu’ luida liigutasõ’.
Naksi ma merdä müttemäie.
Müti ku meri mürisi.
Sai ma sada latikit,
muidu saiõ muidõ kallu.
Tulli kodu, panni kiimä,
panni kiimä, panni küdsäme.
Esi’ seai ma sille sällä,
esi’ ma poodi putõ poolõ,
mihele panni luupuru.
Miis´ läts´ nukka nuristõn,
perä poolõ paristõn.
Lei ma jalga maadõ vasta,
kängä kundsa ku käräti.
Ku ma nulgast nuia võta,
kõvõrigu hinne kõrvalt,
nakas´ miis´ jo pallõlõma:
“Olõ’ terve’, nainõ nuuri,
häie kallu kiitemäst,
parra soola pandõmast!”
Viis: EÜS VI 203 (44) < Karula khk – A. Kiiss (1909),
Tekst: H II 36, 1867 (238) < Urvaste, Karula – Gustav Seen < neli naisterahvast (1893).
Viisi orig üleskirjutus:
