Põlva
Laim. Tano all ausamb
*
ELÄSI VIIL NII KUI ELÄSI,
olõsi viil ni kui olõsi.
Mes neo’ kur´a kuulutusõ’,
halva rahva haugutusõ’,
neo’ jo läävä’ läbi süäme,
läbi helle hengekese,
läävä’ läbi viimse varba.
Ärä’ võedu’ leelolehe’,
sõimadu’ mu sõna’ suuhtõ,
sõimati mu silmile matal´,
ülti pakso palgõga,
ülti mu huulilõ rummal´,
laideti mu lajasmaos.
Mina vasta kostõmahe:
“Lehm om maolõ lagja,
härg om paksu palgõga,
hobo huulilõ rummal´,
tsiga silmile matal´.
Näio nii kui Jummal´ loonu’,
kabo nii kui kasunu’.”
Oe meida, oe muida,
oh meid vaesiid vaivalatsi!
Meist saa juttu joodikilõ,
kõnõt kõrdsikõndijilõ.
Mehele lääsi, miis´ ei võta’,
kodo jääsi, poiss´ ei jätä’.
Par´õmb olõsi naas´õn olla’,
tano alla tasadsõmba.
Putu ei mano pordojuttu,
liigu ei ligi litsijuttu.
Tekst: H, Põlva 3, 23 (19) < Põlva khk., Väimela – P. Väiso < Sohvi Väiso (1877).