Vahtsõliina
Läsä laul. Vii vette!
IKÕ IKS MA KUR´A KOOLU PÄÄLE,
kaiba iks ma kalõ kadso pääle,
milles võtt´ iks ta mu tuvi toitija,
pääso pää ravitsõja!
Jäie nu’ ma iks tsirgu söömaldä’,
mar´a hüvä maitsõmalda’.
Ku haardas mu haigõs,
tõmmatas tõbitsõs,
olõ õi’ mu’ tuvi toitijat,
pääso pää ravitsõjat.
Kuul võtt´ mu tuvi toitija,
pääso pää ravitsõja,
nu’ jäi ma küüdsil kündemä,
pääsol [päkil?] pääd toitõma.
Määne om küüdsil kündemine,
pääsol [päkil?] pää toitõminõ. –
Koolukõnõ, sa kadsokõnõ!
Tulõ’ iks mullõ pia perrä,
kallu’ iks minno kaema!
Mul om iks elo ikulinõ,
tõõnõ põlvi tõralinõ.
Kõgõ iks mullõ puu pääle tulõ,
mõtsaladva’ lamõ’õsõ’.
Sõna olõ õi’ iist ütlejät,
kolme sõna kostijat.
Mille sa iks rühe’ ärä’ koolda’,
inne minno mulda minnä’?
Mõtli’ sa iks kooba kulladsõ,
havva seest hõbõhõdsõ.
Kuup om nu’ siist kopitõt,
haud om nu’ siist hallitõt.
Ikõ ma iks imä hinge pääle,
kaiba iks imä kaala pääle –
innep ta iks minno vette veenü’,
vette veenü’, kaivo kannu’.
Imä läts´ kül’ iks minno vette viimä,
läts´ iks kandma kaivandohe.
Istõ tä iks mäele mähkimä,
vete veereh viil ikkõma:
„Milles ma iks vere vette viigu’,
karva kandku’ kaivandohe!”
Kes sääl iks rüppü lindõlõs?
Sini- iks tsirku -siivakõnõ,
vaha- iks -jalga varbõlanõ.
”Mille sa iks ikõt, imäkene,
kahitsõt iks, imäkanakõnõ?
Ku es tahtnu’ verd vette viiä’,
kanda’ karva [ka Se, Lut, Plv] kaivandohe,
panõ’ iks vii veere pääle,
kalajärve kaldahõlõ!
Külep iks vesi alla veese,
kalajärvi kaotas,
külep iks havvõ’ hammõ toova’,
linnaskala’ linigu.”
Vii õs timä selle verd vetele,
kanna õs karva kaivanduhe.
Viis: ERA III 1, 11 (2) < Rõuge khk, Saaluse v, Kandimäe t – R. Päts < Miina Morell (Morel) (? < Vastseliina?), 73 a (1926)
Tekst: H I 2, 641 (1) < Vastseliina khk – C. Lenzius (1888).
Viisi orig üleskirjutus:
