Rõugõ
Oppus kosilasõlõ
EHI’, VELI, OPI’, VELI!
Ehi’, veli, esändässä,
päädi’ sajapäälikussa,
riibu’ maha’ reherüüdi,
aja’ sälgä auhamõ’!
Velekene noorõkõnõ!
Ku sa saatõ neio kodo,
ku saat mõrsja mõisa’ahe,
sää’ hüäste särgisiibo’,
kobistõllõ’ kaskanulga’.
Neio kavval´ kaemaie,
väega vali vahtimaie.
Ehk kül’ kaos kambõrõhe,
ehk kül’ astus aida taadõ,
säält tä silmil silitselles,
pilgutõllõs pilu takast,
kas um kaarik kaasakõsõs,
peedsikas mu peiokõsõs.
Mingu õi’ undsõ hummogulla,
tahmatsõlla taiva’alla!
Undsõ rikk uvvõ kuvvõ,
tahm tege näotus sukaseere’,
kaotõllõs kindakirä’.
Viis: ERA III 3, 203 (216) < Rõuge khk, Vana-Roosa v – E. Oja < Jaak Hüdsi (1930). F 289 a.
Tekst: ERA II 143, 413 (26) < Rõuge khk, Haanja v – Jaan Gutves (1937).