Kanepi
Laisk neiu. Tunnõ tuima. Kosilanõ laisan talun
KÜL’ MINA TUNNÕ TUIMA NEIU,
kül’ mina laida laisa neiu:
tuimal neiul tuka’ pikä’,
laisal neiul laka’ pikä’,
vedeläl vüü madalan,
kahtõl musta’ silmäkarva’.
Panõ mina hiiru sadulalõ,
kõrvi ruuna kõrval juuskma.
Joosõ sinnä’, joosõ tännä’,
joosõ, kohe ma juhata,
kon om juhitsõ’ aiavitsa’,
tammitsõ’ külätanuma’.
Jäie sis sinnä’ üüse’essä,
neiu kavalast kaemaie.
Kukõ’ lauli’, es tä kuulõ’,
tõistkõrd lauli’, es tä tõsõ’,
kolmas kõrd, es kua’ kangast.
Tulõ’ üles, valgõ vällän,
kuu paist kua lävele,
agu aida harjadõlõ.
Kassi’ kangast koiõva’,
hiire’ hoiõ teievä’,
roti’ su ruvva keedivä’,
padakonna’ paa mõssi’,
pini’ laki’ anuma’.
Viis: ERA III 6, 247 (163) < Kanepi khk, Erastvete v, Kanepi vaestemaja – K. Leichter < Juhan Latik, 89 a (sünd 1842) (1931).
Tekst: H III 26, 3145 (7) < Kanepi – J. Tedder < Ann Lubi, 51 a (1895).
Viisi orig üleskirjutus:
