Rõugõ
Kosilanõ laisan ja virgan talun
LÄTSIMI’ ÜTELE TALULÕ, traa rii rallalaa …
meid söödeti, meid joodõti,
viidi aita meid magama.
Läpe es mi aidan maada’,
mii kai näiu kavalust:
kui taa näiu tüüdä tege,
kabu kangasta kudasõ.
Kikas kirgi – es tä kuulõ’,
tõista kõrda – es tä tõsõ’,
kolmat kõrd – sis kääni küle.
Tull´ sis üles tui kenä,
sis tä suikõ sua pääl,
lamaskõlli laadi pääl.
Jumalaga, näiu ime,
näiu ime, näiu ese.
Ei mi süä siiä’ sünnü’,
miili siiä’ mõtõlõgi.
Lätsi jal’ tõõsõlõ talulõ,
meid söödeti, meid joodõti,
viidi aita meid magama.
Läpe es mi aidan maada’,
mii kai näiu kavalust:
kui taa näiu tüüdä tege,
kabu kangasta kudasõ.
Kikas kirgi – joba tä kuuli,
tõista kõrda – tõssi üles,
kolmadal jo kudi kangast.
Tere’, tere’, näiu ime,
näiu ime, näiu ese!
Joba mi süä siiä’ sünnüs,
miili siiä’ mõtõlõs.
Olõ’ terve’, imekene,
olõ’ terve’, esekene!
Opsi sa tööle usinallõ,
käsitööle käbehelle,
villatööle vilehelle,
nurmõtööle nobõhõllõ.
Viis: ERA III 3, 211 (224) < Rõuge khk ja v, Vana-Roosa k – E. Oja < Minna Siirak, 60 a (1930). Fon: 291 b.
Tekst: H II 71, 543/4 (34) < Rõuge khk – Heinrich Uuk < Anna Marana (1903).
Viisi orig üleskirjutus:
