Karula
Innedäne elo esäkoton
VIIDI MO KANA KAUVÕDÕ,
üle vete ütsi latsi.
Hius jäi kodu, esäkodu,
vanik velle vaja pääle.
Suvõl iki ma hiussit,
talvõl vaagi vanikut.
Ku ma nu olli uman kotun,
olli ma kui osi murun.
Ku ma õks lätsi üle muru,
muru jäi perrä muhelõmõ,
ku ma astõ üle haina,
hain jäi perrä all’endõmõ.
Veli pand’ pirru purdõ’õs,
kuusõnõgla nõripuus.
Ku ma lätsi üle purdõ,
sõs õs painu’ pirrupurrõ’,
sõs õs nõrgu’ kuusõnõgõl.
Lätsi ma, kana, peiukodu.
Peig pand’ palgi purdõs,
ku ma lätsi üle purdõ,
sõs õks painu palgi purrõ’.
Ku ma sõs lätsi üle muru,
muru jäi perrä mustõtõmõ,
ku ma õks astõ üle haina,
hain jäi takka ahetõmõ.
Perrä kai õks peiu imä:
“Konas ta uhmõr’ oolunõs,
tarupakk tasanõs?”
Uhmõr’ olli uman kotun,
tarupakk olli uman tarõn.
Viis: EÜS VI 205 (60) < Karula khk – A. Kiiss < Ann Rebane, 74 a (< sünd. Sangaste khk ja v, Matsi t) (1909).
Tekst: EKS 14, 2 (3) < Karula khk, Vana-Antsla v – Alide Uibopuu < 90-aastane eit (1909).
Viisi orig üleskirjutus:
