Põlva
Ilus neiu isakodus
KUI MA ELLI UMAH KOTOH,
elli uma ese tarõh,
tandsõ ma, tarõ tõrisi,
kargsi ma, kodo kõrisi,
ese helme helinällä,
vele tinga tilinällä.
Ese iks hõigas´ hellikos,
ime hellä tüteres,
muu pereh moromunas,
öödsilidse’ ülihääs,
kar´usõ’ kadsadi’ par´õmbas.
Lätsi ma, muna, üle moro,
lätsi, upin, üle aia,
tammõtõhva, üle tarõ.
Tulli ma üles hommogul,
inne varravalgõ’õt.
Lätsi karja kaema,
vasikita vahtima.
Vah´e läbi vas´ka lauda,
põrotõlli põrstõ põhu,
segäsi tsigadõ lauda,
lasi läbi lammastõ lauda.
Saiõ kari kaetus,
tõpra’ üles tõstõtus.
Lätsi ma tandsih tagasi,
üle moro mängäteh.
Oh mu hüvvä näioello,
oh mu kallist kabopõlvõ,
miä ma heidi hiussõni,
miä ma kanni kanasõni. [selgitus?]
Nii paistsõ mina kotoh,
veredi vele tarõh,
kui sii maasik mäe pääl,
kui sii palohk palo peräl,
kui sii upin uiboh,
kui sii varsi vabõrnit,
peotäüsi pihlõmarjo.
Viis: SKS, Hermann 8 (11) < Põlva khk – M. Hermann (1895-1896).
Tekst: H, Põlva 1, 109/110 (46) – Põlva khk. – Joosep Hurt (1865-1875).
Viisi orig üleskirjutus:
