Vahtsõliina
Ema ei viinud vette. Uibune neiu
IME IKS POIGA IKSSI,
ärä iks sündü tütärlats,
helmekaala imekana.
Sõsar ütel: „Sõku mutta!“
Veli ütel: „Vie vette!“
Sugu käski viijä suurtõ vette,
võsa viijä võrõnguhe.
Oh tuod ime hellakeist,
oh tuod maamat maräkõist,
ime lätsi vette viimä,
kaivanduhe kandõmahe,
ummi läts nurmi otsa,
vello pinnärde peräle,
ärä sis ikulõ isasi,
ärä lainõlõ lasõhtu,
Istõ sis maalõ imehtämä,
kivi pääle kinnitämä,
läts täl kabol kallis,
läts hanil halõhõs,
kuis ma iks vere vette vie,
ime kana kaivõnduhe –
innemb panõ orgu uibus,
vie vette vislapuus,
Saa iks uibu näijo suku,
vislapuu näijo verda,
saa ma orgo umatsõs,
vie vierde velitses.
Sai iks orgo uibu,
vislapuu vie vierde,
olli uibu näijo suku,
vislapuu näijo verda.
Sügüsel iks häitsesi,
taivõl aijõ ubinile,
taivõl maŕolõ minehtu.
Müödä sõidi sõda suuri,
müöda vierdü vinne vägi,
müödä kaldu kaubamehe,
katsi kõrgiva sulasõ,
tõnõ iks tõsõlõ kõnõli,
tõnõ tõsõlt küsütelli:
„Määne seo uibu aija veereh,
vislapuu vie veereh?
Olõs see uibu meile saasi,
vislapuu meile veerüsi.“
Näijo iks keelil kõneli,
näijo meelil mõistatõli:
„Oh ti ulli Säksa latsõ,
taijolta talopuja,
um mul iks kodo, kost kossi,
umma vele viina juvva,
saa ai ti oro umatsõs,
vie veere velitsis.“ –
Viedi sõs lijna lillikuss,
maasterahe maŕapuus.
olli iks tuo uibu näijo suku,
vislapuu näijo verda,
sügüsel iks timä häitsesi,
taivõl maŕolõ minesi.
Viis: RKM II 3, 100 (37)< Vastseliina khk, Misso v – I.-L. Leesmaa < Olga Partsoja, 32 a (1956).
Tekst: H II 32, 967/9 (3) < Vastseliina – H. Prants < Vassila Ann (1890).
Viisi orig üleskirjutus:
