Urvastõ
Lind trööstimas. Tütar ei saa palka. Ema ja armud
IKI, IKI, MA VAENÕ,
iki alla marjaaida.
Kis no sinnä kaema tulli?
Sinijalga tsirgukõnõ,
vahajalga varbõline,
tuu no sinnä kaema tulli.
„Misa ikõd, näiu noori?
Kasa ikõd ehtemiid,
vai taht tõisi rõivaiid?“
„Ei ma ikõ ehtemiid,
tahaii tõisi rõiviid;
ma ikõ innist elukõist,
kallist kasupõlvõkõist,
mia oll kotun kassuõn,
velle tarõn vinnüen.“
Ikõ illust iussõt,
vahalatva vanikut.
Ius mull jäi ese tarrõ,
vanik valle vaja pääle.
Suvõ iki iussõt,
talvõ vaagi vanikut.
Vaiv om iks vaestõ elu,
vaiv vaestõlastõ elu.
Süüt orja söögi laud,
pinnär orja istõpink.
Mis sai tütre tüüst,
näu vaiva nägemist?
Ega kiä aitai anna,
ega kari ka ei kallu.
Aida’ poelõ andas,
kari kailu [„kallus”] minijile.
Mis iks sai tütärile?
Andas kehvä kirstukõnõ,
andas aher õhvakõnõ.
Tuu saa tüüteenimist,
abi päävä [„abipäävä”?] astukist.
Tuu sai neile tütärile,
andas neile armõilõ.
Är kuuli imäkene,
är imä armukõbõ;
Imä viidi väreist,
arm astõ üle aia.
Imä viidi teede müüdä,
arm teede arrõ müüdä.
Imä hauda pandõnõs,
arm ala langõnõs.
Imä viidi pihaaida,
arm läts üle aia.
Mis no havva pääle kasvi?
Harakninni, hapuhaina,
tuu sinnä pääle kasvi.
Ku ma sõs iks olli hillukõnõ, [„till´ukõnõ”?]
kualäve korgukõnõ,
tarõläve tasatsõkõnõ,
aidaläve armukõnõ,
es olõ kotta kutsujat,
es olõ aidast andijat,
es olõ tarrõ tõstijat.
Kon ma istu, sääl ma ikõ,
kon ma saisa, saina hämme.
Sinna tiigi tegünese,
sai näidsikite närtse mõskõ,
unu hobõstõ ojoda,
velle varsu valida.
Viis: EÜS VII 872 (1b) < Urvaste khk, Vana.Antsla v – M. Pehka < Mari Hantsi, 70 a (1910).
Tekst: H II 36, 105/8 (118) < Urvaste, Karula, Vana-Antsla v – Gustav Seen < Else Müür, 59 a (1893).