Rõugõ
Lind lohutamas. Vara vaeslapseks. Nutust järv
ISTÕ MAHA IKKÕMAIE,
siiä’ silmi pühkimäie,
kahitsõma, kabokõnõ,
nõrõtama, nõrgakõnõ.
Nägünessä, kuulunõssa,
kiä mu ligi liikunõssa,
kiä mult küünüs küsümaie,
nõrgakõsõlt nõudõmaie?
Ligi linnas´ suvilindu,
vahajalul varbõlanõ,
kuldapääga kukulindu,
siivulinõ sinitsirku.
Nakkas mult iks perrä nõudma:
„Miä sa ikõt, ilokõnõ,
puhut, puna latsõkõnõ,
murõhtõllõt, munakõnõ?
Kas sa ikõt ummi ehtiid,
puhut rõõmurõivi’ida?”
„Oh, mu kulla tsirgukõnõ,
virka viisivilistäjä!
Ei ma ikõ’ ummi ehtiid,
kahidsa ei’ kaalatsida!
Ma’ iks ikõ umma immä,
kallist umma kandijat.“
Ma’ jäi varra vaesõslatsõs,
inneaigu armõtus.
Es viil mõista’ jalul kävvü’,
es viil mõista’ putru puhku’.
Jalul käve, maha’ sattõ,
putru puhõ, puuhu läts´.
Tahtsõ mina minnä’ tarrõ,
lävele ma lähesi –
olõ-õs tarõhn vastavõtjat,
aho pääle avitajat.
Lätsi aida lävele ma –
olõ-õs aidast andijat.
Kõnnõ kua lävele ma –
olõ-õs kuast küsüjät.
Imä mul ninni niiste lätsi,
mama makus maranahe.
Oodi eelä’, oodi täämbä,
oodi kolmi kolmapäivä,
oodi nelli neläpäivä,
viisi rikast riide’etä,
kuus´ puhast puul´päivä,
säidse s´aksa pühäpäivä.
Tulõ-õi immä Toonõlasta,
mamakõista maranasta.
Imä hoit Äio hobõsida,
kaits iks Maarja kar´akõist.
Kohn ma istõ, sääl ma iksõ,
kohn ma saisi, saina’ hämssi –
sinnä’ iks tekküs tiigikene,
kasus kalajärvekene
kõgõ külä kar´a juvva’,
valla varsu vallatõlla’.
Viis ja tekst: EÜS VIII 3/4 (139) < Rõuge khk, Haanja v, Mäe-Kolga k – Jaan Gutves < Mari Gutves (1912).