Põlva
Lind lohutamas. Vara vaeslapseks.Tiik
*
ISTÕ MAHA’, ISTÕ MAHA’ IKKÕMAIE,
moro pääle murõtamma.
Kes sääl mullõ rüppü linnas´?
Tsirk sääl mullõ rüppü linnas´,
vahastjalga varbalanõ,
sinisiibu tsirgukõnõ.
Küsüteli, nõvvatõli:
„Mis sa ikõt ilmaehtit,
mis sa rõhkat rõõmurõivit?”
Ei ma ikõ’ ilmaehtit,
ei ma rõhka’ rõõmurõivit:
mina ikõ umma immä,
umma kallist kasvatajat.
Maha’ jäie mar´asuurult,
põrmandullõ põrmusuurult.
Lätsi kua lävele –
es olõ’ kuah kostijat;
lätsi aida lävele –
es olõ’ aidah andijat;
lätsi tarõ lävele-
es olõ’ tarrõ tõstijat.
Kos ma no istõ, sääl ma no iki,
tegüsi till´o tiigiken,
kaldu kalajärveken
uno hobõsit ojota’,
vele varsu vallatõlla’,
külä näidsikil närtse mõskõ’.
Tekst: ERA III 6, 227 (114) < Põlva khk, Peri v., Alaküla – K. Leichter < Ann Kahar, 67 a (1931). Fon 349 b.